Sabadii!

ehk siis "tervist!" Laose moodi!

Me votsime parast vandireisu jargmine paev "vaikse" matka, omiku kell 8 alustasime ja ohta kell 17.00 lopetasime. Kondasime mooda voserikke ja saime tundma kohalikku floorat ja faunat. Peagi teeme teile ka vaikse viktoriininurgakese. Auhind on ka! Aga praegu jaab se saladuseks...
Marssisime labi 5 kyla, kus raagiti koigis erinevat dialekti lisaks lao keelele. Koik kylad olid ka vordlemisi sarnased, mones oli rohkem piprakaunu maas kuivamas, mones ube. Yhes kylas popsisid lapsukesed piipu ja tundsid elust monu.

Koigis kylades oli kesksel kohal festivali pyha paigake, mis nagi valja nagu rookatusega paviljon, lae alla litsusid nad ohverdatud pyhvli sarvi. See pidavat olema siis kena asi naidata. Viljakust nad sellega suurendada ei yrita, lihtsalt peavad pidu ja lasevad kana verel voolata, et sellega kusagile midagi maalida... Pyhvli panevad muidugi nahka. Umbes nagu meil joulud - suur soomine ja trill.

Teel teise kylla nagime toelist mehepoega, sellest tuleb yks kange juurikas ma arvan. Kaege!


Matkaga oli ette nahtud ka 3 koske. Me matka lopupoole arvasime, et olime aind kahte nainud, aga siis selgus, et see esimene oli too, mille kylje all meie ulualune oli ja kuna me sellega nii harjunud juba olime, siis ei paistnud see sugugi mitte miski vaatamisvaarsus olevat. Aga igatahes. Kuna linnuke oli vaja saada kose all ujumise rea taha, siis selle me ka ara tegime. See oli selline tagasihoidlik "Keila juga".

Nimekirjas oli too teine siis. More to come....

See oli siis selline, et kui siit nyyd yle vee alla tahaks kangesti vaadata, siis seda ei saa, sest siis tuleks tiivad kasvatada. Too oli ligi 50 meetri korgune, seal yleval sai siis lounatada kivi otsas ja ujuda muidugist. Napilt laks, et vooluga kaasa ei lainud, :P

Jargmine paev me tahtsime kangesti vaadata, mis Laosel meile veel pakkuda on. Pakkumises oli siis oma silmaga yle vaadata, kust tuleb maailma kuulus Arabica kohv, me nyyd teame ja nagime. Muuseas oli seal jallegist paar koske tee peal. Reisu tegime taaskord motorolleriga, sest moned kenad suured kymned kilomeetrid oli seda kohviplatood, saime molemad oma esimesed "triibulised". Ehk siis empsid, issid, pange nyyd silmad kinni. Me vaatasime, et nii jahe ilm ja siuke, mis paike, meile ei tee yhti. Nina otsa panin kreemi ja poojehali. Me oleme veits villis nyyd siit ja sealt, aga ainult natukene, pulmadeks paraneb ara :)

Aga ega me kadedad ei ole ju, vaadake siis, kuidas harra kymbleb:


See oli juba tirts kangem kraam eksju. Mina sinna vette ei tahtnud minna. See kosk oli maeahelikus ja tuul lootsus ja kosepritsmed olid silmas ja no, viu viu, pihu jahe oli. Aga linnud laulsivad ja kui nemad poleks laulnud, poleks too harra ennast marjaks kastnud.

A more to come...


Ega kui isu kasvab, siis taitmatuks se ju laheb. Ehk siis jargmine kosk oli saanne pirakas, oma 120 meetrit sillerdavat vett. Sinna alla me ei saanud, oli ka siuke ahelik, a hirmus jarsk ja vopsikus. Aga see-eest vaga voimas vaatepilt, eksju :)

Kolmanda kose juurde me ei joudnud enam, sest siin kaib ilmaelu nonda, et paike touseb kell 6, siis koik karjuvad ja larmavad yhes koos ja meie enam ei maga, siis on napilt 12 tundi paevavalgust ja siis on koik pimedusega loodud, seeparast pidime sarved keerama tagasi koiku poole.

Siis jargmiseks oli vaja yks paev niisama lebotada ja taaskord koses ujumas kaia. Toestus, et me tosimeeli ikka paarisrakendis reisul oleme :)


Siis sai meie kosesaaga otsa. "Mama Pap'si" juures tegime yhed pirakad pannkoogid ja panime leekima uute seikluste poole. Jargmine sihtpunkt oli siis Champasak. See oli selline yhetanavaline linnake, mille lahedal asus Angkor Wat'i wannabe Wat Phu. Tolle esimesed sailimata kivid asetati maha oluliselt varem kui Angkor Wat'i omad, aga tana naha olev sai alguse 11ndal sajandil ehk napilt varem kui Angkor Wat.


Jargmine hommik algas meil kell kuus kukelaulu ja ritsikate saatel nonda:



Siis meil kipitas kangesti hinges yks paadisoit mooda seda imelist Mekongi joge, sest igast kaasturistid pajatasid, kuidas nemad juba olid tulnud voi kuhugi lainud ja oi kui monus. Nonda me siis saime monede prantslastega mesti ja kulgesime 5 tundi nagu kunnid kuuekesi suures paadis, pambusest toolide otsas. Vaga luks, ma ytlen.



Joudsime siis selle soiduga 4000 saarele. Tegelt siin neid pole vist ikka nonda palju, aga no omajagu. Praegu siis kykitame Don Khoni saare peal, kui keegi tahab kaardi peale jutte vedada. Otse Kambodza piiri aares. Tana oli siis plaanis rattaga mooda saart ringi karutada, sest siin olla ka kuuldavasti meie lemmikud, kosed ja vargid. Vargid olid siis kookospahklid:


ja valjasuremisohus Mekongi delfiinid!


Me andsime siis ka oma panuse, et nad ikka ei sureks veel valja ja puristaksid seal veel kovasti vett ja eputaksid oma seljauimedega. Tana me kaisime nende myrakate parast natuke Kambodzas juba ka, aga pariselt lahme sinna ylehomme, nii et kuulmiseni siis sealt. Jargmises sissekandes, siis, me kallid vaatajad, on meil avatud viktoriininurgake, arge siis unustage! Voite vaikselt uurida Laose floora kohta. Fauna ei tee ka kurja :)

Tsiu-tsau! aa... Sabadii!