Jalad sajaga seinal

Taiu vasakul, Kissu paremal

Empsi ja Katsi kysimus meie kiire liikumise kohta on igati asjakohane. Igasugu rongid ja bussid on meil pohjalikult yle vaadatud kyll, paar korda oleme peatuste ajal ka jala maha saanud. Samas on ka mida vaadata, neist transpordivahenditest oleme siiski ka tubli toonuse saanud, et jaksaks ikka jargmisele rongile minna. Kuigi jah nii me umbes ka motlesime, et Indias on pohiyritus pulm, ylejaanud soidame labi ja teeme ka mone peatuse, Bangkokis loppesid templid otsa, seal polnud ka enam midagi teha, nii me siis olemegi Laoses. Siin oleme lyliti keeranud plaanitult viimaks "lebo" peale.
Ja hakkame siis minema, olete veel ikka minuga? Parast Indiat, kus enda koha eest teepervel pidi jou ka raige soimuga voitlema, on Laos kui jalutuskaik aasal. Monus ja rahulik, isegi nende pealinn meenutab oma olemuselt pigem Orissaaret kui suurlinna. Vaike loogikajupp on siin ka olemas - Vientiane's elab kakssada tuhat inimest, ei rohkemat. Valdav osa laodest elabki maal oma armsates, labipaistvates hyttides, mille korval ilutseb yldjuhul kohustuslikuna ka taevataldrik. Eemalt paistab umbes sama nagu me paneks monda puudekuuri voi heinakyyni endale peenikese teleka.
Tulenavalt oma vaiksusest oligi Laose pealinna peamine atraktsioon meie jaoks rahu ja vaikus. Parast yhte paeva jai sellest aga juba natuke vaheks ja meil oli vaja rentida roller, et saaks selle mootoriporinat loputult kuulata. Keerasime sarved miskile poole ja panime ajama, tiirutasime, mis me tiirutasime, aga lopuks joudsime jalle templisse. Polnudki juba mitu tundi yhtki mungakodu nainud. See aga oli isearalik, oli teine ennast paris metsa ara peitnud, et igasugu turistikollid yles ei leiaks. Me kyll leidsime, aga ei leidnud sealt templikuhjast noela ehk sauna, mis seal "Yksiku Planeedi" jargi olema pidi. Noh, ega need laod asja muidugi lihtsaks ka ei tee - selle asemel, et punaselt ja suurelt kirjutada: "Kissu, Taiu saun on siit vasakule," riputavad nad kuskile puu otsa miski pisikese, segase kaekirjaga soditud viida, et kuskil miskit toimub.
Tanu vaikesele olekorrele keskite naitsikute naol, me lopuks sinna t6otatud paika joudsime. Saun oli aus uberik, mida kyttis yles miski aurumasin. Paris toreda aurusauna saime sealt valja pigistatud, parast veel yks kena lao poiss mudis mu jalgu ja muid kauneid kohti, Kissut mudis natuke koledam mees, aga mis sellest. Kohalik rahvatarkuski ytleb " Kole kyll, aga kaed on pehmed."Jargmisel paeval tegime Orissaarest saared ja porutasime Kong Lo poole. Porutasime jah, aga kaugele muidugi ei joudnud, bussijaamas suruti inimesed bussi, et siis hakata ratast vahetama. Kui sellega yhelepoole saime, siis onnestus ka natuke selle koopa poole veereda. Mitte palju, aga veidi ikka. Bussirisu ytles yles, hakkas igast tossu valja purskama. Oligi selleks korraks koik. Votsime aga ooteasendi teeaarses varjualuses sisse ja vaatasime, mis siis edasi saab. Paar tundi ei saanud midagi, kui korraga nagime, et ohoo, Flinstoni buss on paris meie nina all. No, eks ta oige ole - kui mootoriga ei saa, proovime teisiti, ikka kindla peale. Paraku tuli aga valja, et lyhikesed arakaigud varju alt olid liiast ja paike oli meile juba mojunud - see Flinstone'i buss oligi seesama, millega me oma soitu alustasime, yks tyyp lihtsalt kujutas ette, et parandab seal veidi.

Jah, viimaks tuli yks uus risu, millega me ka onnekombel kohale joudsime. Oli ka vaart jouda, sest see mis me nyyd nagema ja kogema hakkasime oli jarjekordne eesliitega "elu-". Jogi ajas vaikselt omi asju, kui korraga kasvas magi maast valja. Jogi motles, et ega see magi nyyd mu pyha yritust riku ja pani edasi. Nii tekkis vagev koobas - 7,5 km pikk, koos oma laest ja maast valjakasvavate orade ehk staladega. Selle koopasuu ees oli tore ujuda.

Voib arvata, et selle koopa sees oli ka sama huvitav. Kuna seal oli kottpime, siis ega me tapsemalt ei tea. Soitsime enam-vahem silmad kinni selle maa maha. Veidi nyyd tegin vana hea kirjandsuliku triki ja pingutasin yle - onneks paar konnasoojat saabusid moni aasta tagasi sinna koopasse ja ytlesid lihtsalt: "Saagu valgus." Ja valgus sai, vahemalt yhte kohta.










Aga sellest piisas, et nendest mastaapidest ja looduse vingerpussidest aimu saada. Ylejaanud kohad puurisime paadimeeste ja enda valgusvihkudega labi.
Ses samas koopakylas oli ka muud huvitavat - kylaelanikud. Arkasid nad kell viis ja sygasid poldudel pikalt yle pimedagi. Meie paaripaevase oleku jooksul suutsid nad ara koristada riisisaagi, maa mustaks poletada, bensiinimootori abil edasi liikuva harjaga selle yles kynda ja lopuks ka sinna samasse tubaka kylvata. Ara soites, nagime bussiaknast kuidas vanamehed seal seda tubakat juba pahvisidki (olgu, olgu, kerge liialdus jalle).

Muidugi ymbritsesid kogu seda elu seal lummavad maed, voin kihla vedada, et veidi korgemad kui meie munamagi. Ohtu veetsime koos austraallase ja kanadalasega kohalikku puskarit juues (et oleks selge, siis Kissu miskiparast sellest jumalate joogist teadmata pohjutsel keeldus). See tootas ka paris hasti, maksis sama palju kui pudel olut. See tahendab, et olle on siin kohalikus mottes kallis, umbes nagu meil, aga see riisipuskar jalle oluliselt efektiivsem. Parast tundusid palju asjad teistmoodi - pollul rygavad naised ja mehed olid muutunud mangivateks lasteks:

Niisiis, lopuks saime jalle bussi ja muudesse taolistesse veerevatesse riistapuudesse. Koopast panime ajama Pakse suunas - kerge 380 km soit vottis aega tubli 10 tundi. Nii tore oli lopuks jalle tagasi bussis olla, selline oma ja odus. Pakse on muidugi ka selline vaike linnake, kus peale massasi ja sauna midagi eriti teha polnud. Aga onneks Pakse lahedal on igast toredaid asju. Ent nende toredate asjade juurde pidime muidugi jalle bussiga kulgema ja no see buss oli juba midagi - totaalne peldik, taiesti arusaamatu, kuidas see asi edasi liikus. Kogu pinkide vahe oli paksult miskeid kotte tais, lagi oli napilt veel peal, aga sellest hoolimata oli sinna katusele vinnatud hunnik kylmikuid ja pliite. Pingid olid kyll enam-vahem omal kohal, kuid istumine nendel noudis ysna suurt akrobaatiakunsti:

Ja nyyd me siis olemegi siin Tat Lo kose kandis. Ootame, mis sel kohal pakkuda on. Esimese laksu saime katte, rentisime moneks tunniks yhe Vandi, tollerdasime sellega siin metsas ja kyla vahel veidi ringi. Paris monus oli Vantsi korva tagant sygada. Joge oli veidi hirmus yletada, aga saime hakkama. Kokkuvottes paris ulmekogemus jalle, kui senini olime vantse ainult Tallinna loomaaia kauge piirde tagant nainud:

Panin Kissu rooli, et ise saaks vaikselt olematut olle libistada

Toredad tervitused Eestisse, pidage talvele vastu!