Muljeid kaugeltmaalt Kambodzast

Oleme ennast siin kenasti sisse saadind. Kambodza on páris risti ja poiki labi soidetud.

Esimene peatuspunkt oli meil siis pealinnas Phnom Penhis, kus me voisime todeda, et linnas pole elu yhti nii vaene kui kylades. Seal elavad inimesed veelgi labipaistvamates hyttides kui Laoses. Aga nii palju kui me Laose ja Kambodza piiripunktis kohe joonelt oppisime, lokkab siin 10- nahakoorimine ja korruptsioon, nii et tolmab. Meie nahk tolmas ka, onneks mitte nii palju, kui enamusel turistidest, kes meiega yhes bussis piirile kytsid, aga siiski. Asi kais siis nonda, et piiril tuli passi panna tempel laose tyypide poolt, et oled nyyd riigist jalga lasknud, ole hea, 2 dollarit, muidu templit ei saa. Noh, nui neljaks, tee voi tina, mis sul siin vaielda, 2 dollarit laks teele. Jalutasime siis Kambodza poolele, kust rebiti kohe korvale, "hello sir, sit down please", mingi health quarantine oli seal. No kui nii sis nii, taitsime seal mingid lehed ara, et mis hadad laoses kallal olid voi ei olnud, moodeti moe parast otsa eest mingi masinaga tempsi ka ja "one dollar, sir".... Parast selgus, et taiesti mottetu paber, polnd seda nendel viisapoissidel vaja vaadatagi. Siis... tuli ara taita see visa application, visa ise maksis seal hinnakirja kohaselt 23 dollarit, (ametlikult on 20 dollarit) noh, kurja... mis sa teed, kui 23 siis 23, ilma viisata ei lahe ju kuskile... Andsime oma aplicationid ara ja... juhhei, "2 dollars for the tempel, sir". Seal osad turistid laksid vaga kurjaks, ytlesid et, mida imet, niigi koorite viisa hinna pealt 3 taala, nyyd templi eest ka vel 2, et hyva siis, andku ka tsekk, et mille eest ma maksan. "No receipt today, sir..." No vat, nonda neil se bisness seal kaibki. Korruptsioonilevelil on nad maailmas ysnagi esirinnas ja see, et seal villad vahelduvad kilest ja eterniidist kokku klopsitud hyttidega, ei tundundki enam imelik. Yhesonaga, meil laks see viisa nali 28 taala maksma, need turistid, kes enne bussi peale minekut seal mingit teenust kasutasid, said 30 taala eest, aga eks ta kipitama jai, et me selle neetud tervise tilu-lilu eest 2 taalaga vastu pyksa saime.

Ehk siis, pealinnas elu kaib, majad kerkivad ja vaesust pole suurt náha. Ei maksa jatta markimata, et seal vedeleb raha keset paeva maas ja keegi peale meie, pohjamaiste rottide, silmad seda ei nainud. Meie ónn muidugi :) See 50 taalane vedeles turu lahistel, kus myydi igast huvitavaid molluskeid ja suisa haikalagi vist oli seal letis....

Paalinna majad...


ja turu molluskid...





ja pesueht raha, ma ytlen! Koige ilusam 50 -dollariline, mida minu silmad eales rentslis vedelemas on nainud!


Phnom Penhis oli ka yks Lonely Planeti poolt ara margitud muuseum, mida peaks kindlasti nagema. Kuna pilet oli vordlemisi odav ja ajalooline info tolle muuseumi kohta intrigeeriv, laksime platsi. Ytleme nii, et vaadata seal vaga suurt polnudki, aga emotsionaalne kogemus oli vága tugev, kohati tuli hinge tommata...

Tegu oli siis Tuol Svay Prey keskkooliga, mille Pol Pot 1975. aastal piinaasutuseks muutis. Pol Pot oli siis Khmer Rougeï yks ninamehi. Ajalugu voite ise juurde lugeda siit.

Lyhidalt vottes, Pol Pot oli ysna haritud mees, káis prantsusmaal oppimas ja sealt sai ta tuttavaks marksistlike ideedega ja arvas, et geniaalne mote on oma rahvas ara nullida. Agraaruhiskond oli Pol Poti ja tema liitlaste unistus. Too muuseum oli siis tehtud Security prison nr 21-ks, kus piinati surnuks voi lihtsalt tapeti "korgaegadel"umb. 100 inimest paevas. Nii nagu natsid, nii ka Khmerid pidasid vajalikuks oma vangide yle arvet pidada ja pildistati koiki, kes sinna toodi, nende hulgas ka naisi ja lapsi. Need pildid olid siis seal muuseumis yleval, mis vaheldusid kohati piltidega juba surnuks piinatud voi hukatud ohvritest. 7 inimest paases sealt vanglast eluga, nende elulood olid ka seal kirjas ja osade valvurite ja Khmer Rougeï ridades teenivate lihtinimeste elulood. Vanglas ellujaanud olid kas kunstnikud,kes oskasid hasti portreesid teha voi olid fotograafid voi siis muul moel vajalikud. Muuseumis olid yleval ka maalid piinamistest, aga seda ei saanud teada, kas need olidki nende vangide maalitud voi mitte. Kokku hukati voi hukkus tolle reziimi jooksul 2 milj. inimest, nii palju elab siis praegu pealinnas, Phnom Penhis inimesi. Vangla lahistel oli siis ala, kuhu saadeti inimesi toole, aga kuna see too seal nii karm oli ja soogiks anti suppi, milles paar riisitera hulpis, siis paljud inimesed lihtsalt said hukka. Ylejaanud koksati surnuks, et kuule saasta. Elulugudest selgus, et pohiline, miks inimesi seal vanglas hoiti, oli see, et neilt kysiti, kas sa oled CIA-st voi KGB-st... See oli siis pigem ettekaane, et rahuldada lihtsalt mingite haigete inimeste soovunelmaid....Reziim kestis ligi 4 aastat, kuni vietnamlased appi tulid, kuna ka nende riigis need kurjad khmerid oma juuri ajasid, siis viskas neil punni pealt ja kahe nadalaga oli riik sellest hullusest vabastatud. Paraku kohtuprotsessid Pol Poti liitlaste yle veel kaivad. Pol Pot ise heitis hinge 1998 aastal. Eriti veider on see, et kambodzakad pakuvad turistidele "meelelahutuseks" tulistamisteenust, et void nagu paugutama minna ja osta endale samasuguseid jalanousid nagu kandsid valvurid Security prison 21-s....

Klassiruumidesse olid ehitatud siis sellised putkad, seinad vahelt ara lohutud.


Ruumis oli siis miskit moodi jalarauad, kuulide kast ekskrementide tegemiseks ja miski kanister veel, kus arvatavasti vois vesi olla.

See koolilaste turnimisvahend muudetis siis piinariistaks. Ohvrid seoti kátest kinni ja vinnati koiega ylesse-alla, kuni ohver pildi tasku pani, siis kasteti ta pea ees nendesse tynnidesse, kus oli mingi reovesi. See aratas ohvi suht kiirelt jalle meelemarkusele ja protseduuri korrati. Muuhulgas kasutati piinamismeetodina sormekyynte ararebimist ja soolveega ylekallamist. "Popid" olid veel mitmed uputamismeetodid.


Tollel paeval me vaga midagi rohkem vaadata ei jaksanud, nendes ruumides oli ysna angistav kondida, maas olid vereloigud, mida on kyll yritatud maha saada, aga veri ju, teadagi, naljalt maha ei tule... Parast seal muuseumiskaiku ma natuke andestasin kambodzalastele, et nad kymmet nahka koorida yritavad. Riigis ei ole mingit sotsiaalhoolekannet vigastele, puudega inimestele, nii et siin peab iga mats ennast rihmaks rebima, hoolimata sellest, kas sul on silmad peas, et naha voi kaed ja jalad otsas.

Kyll aga, Pirr, kui sa ka nyyd loed, vaata, mis me leidsime tanava pealt. Akki taanirahvas igatseb endale kuskile pargiserva just selliseid instrumente:



ehk siis terve rida igast kereliigutamis instrumente vaatega joele. Lustikummut pigem, naljakad vigurid olid. Siuksed lihtsad, aga said seal tommelda "purjelaual" ja soudmismasinal ja hiptwisteril jne. :)

Ohtuhamaruses ootasime veel pulkas silmadega Independence monumendi tuledesara, sest Lonely Planet teatas meile, et tollele on uus fancy lightning 2008 aastal pandud. Noh... kas ta nyd ootamist vaart oli aga... Kambodzakad muuseas tuututavad iga nurga peal plakatite ja yletanava siltidega, et elagu igavesti soprus vietnamlastega ja igal pool pealinnas lehvivad vietnami lipud.



Siis pikalt kykitasime me Sihanoukville is. See on siis selline rannaparadiisi linnake, kus on neid randu ikka yksjagu. Paar eestlast oli enne meid seal kohad sisse votnud ja nii me laksime nende jargi. Tegid hea valiku - eest leidsime meeldivalt rahuliku ja malbe ranna, mille aares oli ohtralt guest house ja restorane ja miljoon lamamistooli ja pambusvarjualust.... mmmm.... Meri oli imemonus ja ruttu tuli ujumissygavus, nii et paikseloiduses ei pidand kaua kondima. Vesi oli mudugi tulisoolane, aga see-eest ei pidand pinnalolemisega vaeva nagema.




Siuksi asju me soime, kui meil koht tyhjaks laks. Seal patseerisid pidevalt tydrukud kyll puuviljavaagnate, kyll pedikyyri-manikyyrikorvide, kyll kaevorude kyll depileerimisvahenditega ja massaaziolidega....

Kuna meie kaks eestlast olid natuke rahutud, nende reis hakkas loppema ja tahtsid midagi ponevamat teha, peale rannas lebotamise, siis votsime ette yhe lahedalasetsevate saartekylastuse ja sukeldumis-snorkeldamistripi, saanse laevaga :)


Kuna meie sukeldumisrohk on pandud Tai peale, siis me vaatasime ainult natuke snorkeldamiskaigus, mida siinsetel vetel pakkuda on, oli kyll mu meelest. Igast merisiilid ja siiruviirulised kalad seal ikka ringi siblisid. Muuseas saime vettehyppeid tolle laeva ylemiselt korruselt harjutada. (divemaster kiitis sygavuse heaks ja lubas :) )

Vaade yhel saarel oli siis selline:


Seal oli menyys vaike joematk, mis sis tahendaski sona otsesesmottes joes kaiku. A see oli selline liivase pohjaga kohati hasti madal jogi, kust sai siis floorat ja faunat jallegi imetleda. Muuhulgas siis kohalikke lapsukesi ja nende sopru ka :)


See oli meil seal rannas pohiline tankimispesa. Pooled restorani-guest house i pidajad olid eurooplased vist, yhe prantslase poole me oobisime esimese oo ja eriti noobel restoran oli ehitatud teise prantslase poolt. Siuksed pehmed sametdiivan-lebovoodid ja valgeks varvitud pambusmoobli ja laetaladega. Yks oose saime sealt monusalt kuuvarjutust vaadata. Muide taitsa varju laks, kohe yldse ei olnud kuud naha.


Ka eestlastest ei ole Sihanoukville puutumata jaanud. Seal oli suisa kaks eestlaste peetavat hotelli. Allolevast saime eestikeelseid raamatuid laenata, mida rannal lebotades lugeda.


No vat, no ja nyyd me oleme siis Siem Reapis, mille lahedal on Angkor Wat, mille me homme yle vaatame. Ilmselt laenutame jalgrattad ja laseme oma silmadel ajalooimedesse kaevuda.

Tuleb nentida et hapukapsa ja ahjuprae jarele on isu kole suur. Tana hommikul soime suure hadaga pizzat, nuudlitest ja riisist on irmus koblakas... a noh, elame veel :)

Viktoriinivastajad on vaga tublid! Triin, ae, kus sa oled, loed ka ikka voi, miks ma ei nae kuskil sinu vastuseid ! :) Mis silmist see meelest juba jah :p

Olge siis koik head lapsed, varsti pajatame jalle. Angkor watist ja asjadest.

Muide, meie teekond kaib siis praegu nii: kui peale klopsata, siis naeb vahe suuremalt