2012

Joulud maas, uus aasta tuleb. Tugevat uut aastat!

Uus viktoriinikysimus - kumb on meie peres ilus pool?

Viktoriininurga grande finaale

Nii, te olete koik hirmus tublid olnud, entusiasmi on olnud kovasti tunda! Targad olete te ka koik, marksa targemad kui me, muide. Neid boonuseid me ju ise ei teadnud, a nyyd on siis need saladustekid ka kergitatud.

Loetagu siis oigeid vastuseid:

Taim number 1: PAPAIA. Laoses tehakse sellest ohtralt salatit, visatakse kovasti chillipipart ja mingit kalatommist sisse, et maitseks ikka hirmus kalamaitseliselt. Kord ma tellisin omale selle, siis selgus, et neil papaiat parasjagu polnud ja palusin siis muust asjast teha. Tehti porgandist ja visati ikka ohtralt chillipipart ja toda kalaleotist ka sisse... polnud minu lemmikuim porgandisalat.
Juurde voite lugeda siit.

Taim number 2: KOHVIOAD, rostimata kyll, aga siiski. Laose kohviplatoodel kuivatati neid siis suurtel alustel, mingit lohna ega maitset neil polnud, ise proovisin. Lugeda voite veel siit.
Taim number 3: Vat see "pahkel" oli siis oopis KASTOOR- ehk RIITSINUSOLIPUU. Nendest ubadest pressitakse siis meeldiv ollus, mida voib oma kiharatele voi ripsmetele maarida ja oi, kus siis kukuvad kasvama ja kiiskama. Kohuhadade puhul siis sisse votta, tuleb ludinal valja ka :) Kaege siit ka.

Taim number 4: RIIS. Laoses saab siis kahte sorti riisi. Kui kaks kuud lasta kasvada, siis saab sticky rice'i, kui kolm kuud, siis harilikku riisi, mida me koik soonud oleme. Too sticky variant oli siuke siis lihtsalt kanakas, gluteenist kokku kleepund, mis maitses natuke nagu makaronid juustuga, aga siuke nagu seisnud makaronid juustuga... Mulle meeldis seda syya sojakastmega. Tolle kohta voite siit lugeda.

Taim number 5: MAIS, vana hea. Kes tahab, see loeb siit ka. Naha eriti ei olnud, et nad seda seal kangesti ise sooks. Ehk kasvatati cornflakes'ideks....

Taim number 6: See oli siis natuke tillikas, tegu jallegist KOHVIGA, a nyyd siis terve poosaga, kus marjad otsas ja oad sees. Marjad muide on punasest peast vaga magusad ja kuskilt lugesin, et maru tervislikud ka, noh et kovasti igast kasulikke aineid punnis tais. Naete, vaadake siit.
Taim number 7: CHILLI, meie molema "lemmik", moned loetud korrad jaid meil soogid tolle vihase taime parast soomata. Laose kylades oli see aga yks pohilisi kuivatatavaid taimi. Siit saab rohkem lugeda.

Taim number 8: BANAAN, oigemini siis tolle ois. Nii Laoses, kui ka kogu Aasias, ma kahtlustan, on siuksed vaiksed banaanid, mis maitsevad marksa paremini, kui meil myydavad volaskid. Banaanishake on siin meie soogikordade pohitegija... Lugege siit.

Taim number 9: PUUVILL, pildil siis yks avanenud uba voi kastan voi mari ja yks alles kypsev purakas. Oli nagu vatt ikka. Lugeda saab siit veel.

Taim number 10: PAMBUS. Muust materjalist nad siin naljalt mooblit meisterdada ei moista. Seinad ja laed pealekauba, porandad pealegi. Oleme isegi pambushyttides oid mooda saatnud. Ohk kaib labi kyll, pole midagi halba oelda. Siit voite veel lugeda.

Nojaa, nyyd siis need boonused, me motlesime, et anname kenad jamedad pahklid narida, aga jah, oopis me ise saime neid narida.

Boonus 1: HABELIK MIMOOS. Too lehtede kokkutombamise asi pidi olema siis teda soovate elukate peletamiseks, noh et liigutab. Sokutasime talle kyll karbest soogiks, aga nae, ei votnud vedu.... Siit saab lugeda.
Boonus 2: LEIVAPUU. Toda viljaliha siis kaaritatakse kuidagi ja tehaksegi leiba sellest voi saia, sest mina pole siin kuskil yhtegi leiba meenutavat kakki naind. Aga toorest peast maitses viljaliha vaga hasti. Lugege siit veel. No nii ja voitja on! Kes on, mis te arvate? Monsa ja Meelis ja ilmselt veerandi jagu iss ka! Tublid! Voitjatele otseloomulikult on ihaldusvaarsed auhinnad! Juhhei! Peale kastooroli panite puha pihta! Tadi Kersti on ka vaga tark, jaa. Ja siis veel Age oli ka hullul tark ja Taiu emps ka! Ah, tegelt koik olite tublid ju. Kristi ka, omast tarkusest ja yldse mitte laenatud tarkusega! Saime ise ka kovasti targemaks ja meil on hea meel, et te koik nii elevil olite ja vastasite. Oli ju lobus!

Praegu on meil leboreziim, meil on teile veel moningaid magusaid palasid ette soota, aga natuke siis oodake. Praegu ei saa. Hetkel muidu Taimaa saarel, Koh Phanganil, vesi on roheline ja taevas on aegajalt sinine.

Oh, kuusepuu, oh Angkor!

Vaikselt istun siin me toreda kylalistemaja arvuti taga - paike keeras juba paar tundi tagasi kerra - ja muutun filosoofiliseks. Kumb siis ikkagi oli enne, kas muna voi kana? Ja kysimus, mis on mind ja teisi hairinud juba aastaid - kuidas moos kommi sisse saab?

Me retk on andnud teisalt nii monegi vastuse - naiteks tean ma nyyd, kas see tyma maa ikkagi algab siis, kui asfalt otsa saab. Viimane kysimus on me polvkonna psyyhikale jatnud tugeva jalje. Mina olen nyyd vaba, ma saan nyyd oositi magada. Aga on veel ka teisi lahendamata probleeme, mis on paris hasti kokku voetud selles laulus. Kuulake ja moelge, kas tasub ikkagi oma oue alt kaugemale minna. Ma olen saanud ka sellele vastuse - tasub! Tervitan teid!
Jah, meil on ilus tuba seekord. Kaheksa dollarit oo, televiisor ja soe pesuvesi, puhtad linad. Tuul ei puhugi labi ja naaber ei vaata pragude vahelt mooda minnes tuppa. Hommikul arkame siis, kui enam magada ei viitsi, mitte siis kui kylakuked oma vahel suhtlemisvaegust rahuldavad. Ju siis kanadega ei saa paljusid asju arutada. Elus on vist ka nii, eks. Infotki oleme saanud - Kim Jong Il on surnud. Miski pole pysiv. Nii oli ka paraku voimsa Angkori impeeriumiga.
Aga joulud on ju. Jube. Narvilisust ja rahutust on tanavatel selgelt naha. Sagitakse ringi ja koik tahavad midagi. Nii kui jala sisse pistad, toimub masspealetung - kui nad suudaksid, nad suruks sind pikali. Kui aga jaad paigale ja ei jooksegi vastupidises suunas, hakkavad nad nakitsema, koik nad tahavad sinust tykki voi ka mitut. Nad nakitsevad nii, et kodi on, oi-oi kui kodi, raske on ennast talitseda, aga kui ara kannatada muutub monusaks. Need vinged vaiksed kalad, kes me jalgu ja kasi tana nonda ahnelt nakitsesid, olid ikka tasemel. Paeva emotsioon tuli sealt. Selliseid kalaakvaariume on siin Siem Reapi tanavatel hulgim. Ja ka meie saime lopuks jalad puhtaks!

Parast kalapidu jalgade ymber, votsime suuna taas vee aarde. Kuna siin selliseid ulmerandu pole nagu eelmises kohas, siis tuli minna basseini aarde, aga hada ajab harjagi kaevu, mis siis meist ja basseinist raakida.

Hea kyll, aitab! Angkor, oo Angkor! Kambodza yllatab igast kaarest. Kaugelt enne, kui Pool Pott ehk Kambodza mortsukas number 1 arvas heaks teha siin maal tohutut valusat havitustood, oli ka khmeere, kes kogu riigi juba tuhat aastat tagasi hoopis luues ka tanasele maailmakaardile toid. Heaga on raskem. Need templid siin, nende mastaapsus ja insenerilahendused annavad aimu kunagisest impeeriumi voimsusest ja oitsengust. Milline elu siinkandis vois ikka aastasadu tagasi keeda!
Angkori impeerium sai alguse 802, kui yks kunn kuulutas ennast yhel mael jumalkuningaks. Me vaatasime selle mae ka yle. Siis tuli uusi ja ambitsioonikamaid kunne ja nad koik tahtsid, et jumalad neid ikka hoiaksid ja kaitseksid. Selle kindlustamiseks tegid nad yha uusi ja voimsamaid templeid, monumente jumalatele.
Igast templist voiks vist pilte tegema jaadagi, neid detaile ja lugusid seintel on tohutult. Me ahmisime seda ilu ja mystikat kolm paeva endasse ja ikka ei joudnud eriti kuhugi, ikka jai vaga palju avastamata.
Koige suurem usumonument maailmas on niisiis Angkor Wat. Eriti hasti sailinud ja terviklik kompleks. Selline lihtne ja loogiline, ruumi ja ohku templis jagus, oli toredaid muruga hoove, mida muudes templites ei nainud, oli ilusaid galeriisid, kus sai jalutada ja kivireljeefidest kunagiste khmeeride tegemisi valja lugeda. Voi vahemalt ette kujutada, et just seda minu tolgendust nad motlesitki. Templit ennast kaitses voimas kraav, noh nagu Kuressaare lossilgi, ainult monkymmend korda suurem ja laiem ja nii. Tore oleks ka teada, mil viisil nad selle sinna said - puulabidaga ja miljoni inimesega? Kraav on siin, jargmise pildi tornid ka vaikselt naha (kes leiab, voib kapist kommi votta):

Meie, natukene soojad, tousime kell 4.15, votsime kaks naisteratast ja panime pimedas Wati poole ajama. Kohale joudes, nagime midagi sellist:

Siin on viis torni lahemalt naha. Viis torni, mis symboliseerviad hindu universumi keskmes oleva mae viite tippu. Kogu Angkor Wat on hindu universumi kujutis. Tornid otse vaates on naha Kambodza lipul. Voib siis pakkumisi teha, kas khmeerid ise ka Angkor templite yle uhked on. Yle vee ja myyristki sisse tungides naeb kulminatsioonehitise ees kahte "raamatukogu," mille funktsioon on tanaseni teadmata:

"Raamatukogude" vahelt labi minnes jouab valise galeriini, kus seinad on siis tais jutustatud. Neid ilusaid reljeefe on seal sadade meetrite kaupa:
Angkori impeeriumi ja konkreetsete templite kohta kirjutasid geniaalsed, iidsed khmeerid meie jaoks info naiteks sammastele:

Nii teame naiteks, et Ta Promi pyhendas eriti viljakas ehitaja Jayavarman VII oma emale. Kunnidel oligi kombeks moni tempel igavuse peletamiseks ehitada ka oma esivanematele. Ta Promi ymber askeldas umbes 100 000 inimest ja tempel peitis endas muuhulgas ka ohtralt kulda, teemante, siidi. Nii monigi tempel oli keskmeks omaette linnale (nii naiteks ka sama kuninga poolt moned aastat hiljem oma isale ehitatud Preah Khan). Ta Prom parineb 12 sajandi lopust. Miski film voeti ka siin yles, teate voi?

Noh, need vaiksemad linnad ja vaiksed napuharjutused hiilgavate templite naol Jayavarman VII ei rahuldanud, ta pani 12 sajandi lopul aluse ka palju suuremale yksusele - Angkor Thomile, mis laiutab 10 ruutkilomeetril ja kus omal ajal askeldas nii miljon inimest. Seda ala ymbritsevad kenad myyrid ja korralik neljakandiline jogi-jarv, myyride vahele paasemiseks tuli yles otsida age varav:

Nende myyride tagant leiab muidugi ka nii monegi vageva templi, eriti lahe on Angkor Thomi keskmes olev Bayon ehk selle aja riigitempel:

Kuna siis turvakaameraid veel polnud, tuli olla loominguline, et silm siiski peal oleks (ylemiselt pildilt on ehk naha, et torne Bayonis jagus, originaalis vist 49, ja igal yhel neli nagu - mitu silma hoiti algselt ringiluusijatel kokku peal?):

Pohilisest templite kompleksist veidi eemale jaab juba 10 sajandil pysti pandud Banteay Srei, mille kivireljeefid kuuluvad maailma tippklassi:

Ehk veidi lahjemaid, aga taolisi kunstitykke olid enam-vahem koik templid paksult tais - sellised reljeefid ja graveeringud, et kui tadi Rutil oleks neist omal ajal aimu olnud, poleks ta hunt Kriimsilma peale kyll aega raisanud.
Info mottes valgustan teid veel natuke - need ulmehitised taanduvad koik lopuks yhte pisikesse ruumi, kus oli jumala kuju vms pyha skulptuur. Igasugu halle ja saale sisuliselt polegi, on ainult vaiksed katusealused, sest Angkori templid polnud mitte usklike kokkusaamise kohad nagu meil vaid siiski ausambad jumala ylistamiseks. Enamus templeid ylistasid Shivat ja teisi hindu jumalaid.

Oehh, tempel mallu igaveseks. Selline hiilgus ja kyllus. Paris kurb, et miski pole pysiv, eks. Oleks alles vahva, kui seal Angkoris endiselt elu keeks!

Elu keeb aga paris kibedasti templitest veidi kaugemal, siidivabrikus. Seal kaisime vahelduse mottes parast kahte ja enne viimast templi-paeva. Puhtalt selleparast, et Meelis tahtis elukaid naha - meile koolis raagiti, et siid ei tulegi poest nagu piim, vaid seal on tegemist mingite ussidega. Esialgu olime osalt pettunud, sest usse polnudki, aga teisalt vedas meil hullumeelselt, sest meil onnestus vaikselt hiilides peale sattuda valgustkartvale aktile:

Selle tugeva too tulemusena said valmis vaiksed mustad tapid, mis kuidagimoodi muutusid ajaga meie loodusopetajate onneks koledateks ussideks:

Need ussid vitsutasid moned paevad lehti, mis ilmselgelt sisaldasid alkoholi, sest ussidel hakkas pea ringi kaima ja suunurgast nirises niiti. Kuna joobes olekus ensele eriti aru ei anna, mida sa korda saadad, siis need ussid tekitasid paris tubli segaduse ja massisid ennast sellesse samasse niidipuntrasse:

Neid niidipuntraid kasutasid aga kohalikud isikliku kasu saamise eesmargil ara ja panid potti keema ning matsisid umbes 40 puntrast tulevat niiti kokku ning saidki yhe korraliku niidi:

Seejarel pooritasid nad veel joobes usside ilaniresid siia-sinna, panid natuke varvi peale:
Veidi teist varvi ka ja sidusid kokku, saigi toreda salli voi pluusi voi noh, mida vaja on. Koike saab:

Lopetuseks kinnitan, kes selle sissekande algust lugedes muretsema hakkas, et minuga on siiski koik korras, ma olen vaimselt voimekas (aa, no eks nad raagivad koik seda, eks)!

Viimased soojad sonad Kambodzast, Tai ootab meid jalle! Soovitud joulukinke!

Muljeid kaugeltmaalt Kambodzast

Oleme ennast siin kenasti sisse saadind. Kambodza on páris risti ja poiki labi soidetud.

Esimene peatuspunkt oli meil siis pealinnas Phnom Penhis, kus me voisime todeda, et linnas pole elu yhti nii vaene kui kylades. Seal elavad inimesed veelgi labipaistvamates hyttides kui Laoses. Aga nii palju kui me Laose ja Kambodza piiripunktis kohe joonelt oppisime, lokkab siin 10- nahakoorimine ja korruptsioon, nii et tolmab. Meie nahk tolmas ka, onneks mitte nii palju, kui enamusel turistidest, kes meiega yhes bussis piirile kytsid, aga siiski. Asi kais siis nonda, et piiril tuli passi panna tempel laose tyypide poolt, et oled nyyd riigist jalga lasknud, ole hea, 2 dollarit, muidu templit ei saa. Noh, nui neljaks, tee voi tina, mis sul siin vaielda, 2 dollarit laks teele. Jalutasime siis Kambodza poolele, kust rebiti kohe korvale, "hello sir, sit down please", mingi health quarantine oli seal. No kui nii sis nii, taitsime seal mingid lehed ara, et mis hadad laoses kallal olid voi ei olnud, moodeti moe parast otsa eest mingi masinaga tempsi ka ja "one dollar, sir".... Parast selgus, et taiesti mottetu paber, polnd seda nendel viisapoissidel vaja vaadatagi. Siis... tuli ara taita see visa application, visa ise maksis seal hinnakirja kohaselt 23 dollarit, (ametlikult on 20 dollarit) noh, kurja... mis sa teed, kui 23 siis 23, ilma viisata ei lahe ju kuskile... Andsime oma aplicationid ara ja... juhhei, "2 dollars for the tempel, sir". Seal osad turistid laksid vaga kurjaks, ytlesid et, mida imet, niigi koorite viisa hinna pealt 3 taala, nyyd templi eest ka vel 2, et hyva siis, andku ka tsekk, et mille eest ma maksan. "No receipt today, sir..." No vat, nonda neil se bisness seal kaibki. Korruptsioonilevelil on nad maailmas ysnagi esirinnas ja see, et seal villad vahelduvad kilest ja eterniidist kokku klopsitud hyttidega, ei tundundki enam imelik. Yhesonaga, meil laks see viisa nali 28 taala maksma, need turistid, kes enne bussi peale minekut seal mingit teenust kasutasid, said 30 taala eest, aga eks ta kipitama jai, et me selle neetud tervise tilu-lilu eest 2 taalaga vastu pyksa saime.

Ehk siis, pealinnas elu kaib, majad kerkivad ja vaesust pole suurt náha. Ei maksa jatta markimata, et seal vedeleb raha keset paeva maas ja keegi peale meie, pohjamaiste rottide, silmad seda ei nainud. Meie ónn muidugi :) See 50 taalane vedeles turu lahistel, kus myydi igast huvitavaid molluskeid ja suisa haikalagi vist oli seal letis....

Paalinna majad...


ja turu molluskid...





ja pesueht raha, ma ytlen! Koige ilusam 50 -dollariline, mida minu silmad eales rentslis vedelemas on nainud!


Phnom Penhis oli ka yks Lonely Planeti poolt ara margitud muuseum, mida peaks kindlasti nagema. Kuna pilet oli vordlemisi odav ja ajalooline info tolle muuseumi kohta intrigeeriv, laksime platsi. Ytleme nii, et vaadata seal vaga suurt polnudki, aga emotsionaalne kogemus oli vága tugev, kohati tuli hinge tommata...

Tegu oli siis Tuol Svay Prey keskkooliga, mille Pol Pot 1975. aastal piinaasutuseks muutis. Pol Pot oli siis Khmer Rougeï yks ninamehi. Ajalugu voite ise juurde lugeda siit.

Lyhidalt vottes, Pol Pot oli ysna haritud mees, káis prantsusmaal oppimas ja sealt sai ta tuttavaks marksistlike ideedega ja arvas, et geniaalne mote on oma rahvas ara nullida. Agraaruhiskond oli Pol Poti ja tema liitlaste unistus. Too muuseum oli siis tehtud Security prison nr 21-ks, kus piinati surnuks voi lihtsalt tapeti "korgaegadel"umb. 100 inimest paevas. Nii nagu natsid, nii ka Khmerid pidasid vajalikuks oma vangide yle arvet pidada ja pildistati koiki, kes sinna toodi, nende hulgas ka naisi ja lapsi. Need pildid olid siis seal muuseumis yleval, mis vaheldusid kohati piltidega juba surnuks piinatud voi hukatud ohvritest. 7 inimest paases sealt vanglast eluga, nende elulood olid ka seal kirjas ja osade valvurite ja Khmer Rougeï ridades teenivate lihtinimeste elulood. Vanglas ellujaanud olid kas kunstnikud,kes oskasid hasti portreesid teha voi olid fotograafid voi siis muul moel vajalikud. Muuseumis olid yleval ka maalid piinamistest, aga seda ei saanud teada, kas need olidki nende vangide maalitud voi mitte. Kokku hukati voi hukkus tolle reziimi jooksul 2 milj. inimest, nii palju elab siis praegu pealinnas, Phnom Penhis inimesi. Vangla lahistel oli siis ala, kuhu saadeti inimesi toole, aga kuna see too seal nii karm oli ja soogiks anti suppi, milles paar riisitera hulpis, siis paljud inimesed lihtsalt said hukka. Ylejaanud koksati surnuks, et kuule saasta. Elulugudest selgus, et pohiline, miks inimesi seal vanglas hoiti, oli see, et neilt kysiti, kas sa oled CIA-st voi KGB-st... See oli siis pigem ettekaane, et rahuldada lihtsalt mingite haigete inimeste soovunelmaid....Reziim kestis ligi 4 aastat, kuni vietnamlased appi tulid, kuna ka nende riigis need kurjad khmerid oma juuri ajasid, siis viskas neil punni pealt ja kahe nadalaga oli riik sellest hullusest vabastatud. Paraku kohtuprotsessid Pol Poti liitlaste yle veel kaivad. Pol Pot ise heitis hinge 1998 aastal. Eriti veider on see, et kambodzakad pakuvad turistidele "meelelahutuseks" tulistamisteenust, et void nagu paugutama minna ja osta endale samasuguseid jalanousid nagu kandsid valvurid Security prison 21-s....

Klassiruumidesse olid ehitatud siis sellised putkad, seinad vahelt ara lohutud.


Ruumis oli siis miskit moodi jalarauad, kuulide kast ekskrementide tegemiseks ja miski kanister veel, kus arvatavasti vois vesi olla.

See koolilaste turnimisvahend muudetis siis piinariistaks. Ohvrid seoti kátest kinni ja vinnati koiega ylesse-alla, kuni ohver pildi tasku pani, siis kasteti ta pea ees nendesse tynnidesse, kus oli mingi reovesi. See aratas ohvi suht kiirelt jalle meelemarkusele ja protseduuri korrati. Muuhulgas kasutati piinamismeetodina sormekyynte ararebimist ja soolveega ylekallamist. "Popid" olid veel mitmed uputamismeetodid.


Tollel paeval me vaga midagi rohkem vaadata ei jaksanud, nendes ruumides oli ysna angistav kondida, maas olid vereloigud, mida on kyll yritatud maha saada, aga veri ju, teadagi, naljalt maha ei tule... Parast seal muuseumiskaiku ma natuke andestasin kambodzalastele, et nad kymmet nahka koorida yritavad. Riigis ei ole mingit sotsiaalhoolekannet vigastele, puudega inimestele, nii et siin peab iga mats ennast rihmaks rebima, hoolimata sellest, kas sul on silmad peas, et naha voi kaed ja jalad otsas.

Kyll aga, Pirr, kui sa ka nyyd loed, vaata, mis me leidsime tanava pealt. Akki taanirahvas igatseb endale kuskile pargiserva just selliseid instrumente:



ehk siis terve rida igast kereliigutamis instrumente vaatega joele. Lustikummut pigem, naljakad vigurid olid. Siuksed lihtsad, aga said seal tommelda "purjelaual" ja soudmismasinal ja hiptwisteril jne. :)

Ohtuhamaruses ootasime veel pulkas silmadega Independence monumendi tuledesara, sest Lonely Planet teatas meile, et tollele on uus fancy lightning 2008 aastal pandud. Noh... kas ta nyd ootamist vaart oli aga... Kambodzakad muuseas tuututavad iga nurga peal plakatite ja yletanava siltidega, et elagu igavesti soprus vietnamlastega ja igal pool pealinnas lehvivad vietnami lipud.



Siis pikalt kykitasime me Sihanoukville is. See on siis selline rannaparadiisi linnake, kus on neid randu ikka yksjagu. Paar eestlast oli enne meid seal kohad sisse votnud ja nii me laksime nende jargi. Tegid hea valiku - eest leidsime meeldivalt rahuliku ja malbe ranna, mille aares oli ohtralt guest house ja restorane ja miljoon lamamistooli ja pambusvarjualust.... mmmm.... Meri oli imemonus ja ruttu tuli ujumissygavus, nii et paikseloiduses ei pidand kaua kondima. Vesi oli mudugi tulisoolane, aga see-eest ei pidand pinnalolemisega vaeva nagema.




Siuksi asju me soime, kui meil koht tyhjaks laks. Seal patseerisid pidevalt tydrukud kyll puuviljavaagnate, kyll pedikyyri-manikyyrikorvide, kyll kaevorude kyll depileerimisvahenditega ja massaaziolidega....

Kuna meie kaks eestlast olid natuke rahutud, nende reis hakkas loppema ja tahtsid midagi ponevamat teha, peale rannas lebotamise, siis votsime ette yhe lahedalasetsevate saartekylastuse ja sukeldumis-snorkeldamistripi, saanse laevaga :)


Kuna meie sukeldumisrohk on pandud Tai peale, siis me vaatasime ainult natuke snorkeldamiskaigus, mida siinsetel vetel pakkuda on, oli kyll mu meelest. Igast merisiilid ja siiruviirulised kalad seal ikka ringi siblisid. Muuseas saime vettehyppeid tolle laeva ylemiselt korruselt harjutada. (divemaster kiitis sygavuse heaks ja lubas :) )

Vaade yhel saarel oli siis selline:


Seal oli menyys vaike joematk, mis sis tahendaski sona otsesesmottes joes kaiku. A see oli selline liivase pohjaga kohati hasti madal jogi, kust sai siis floorat ja faunat jallegi imetleda. Muuhulgas siis kohalikke lapsukesi ja nende sopru ka :)


See oli meil seal rannas pohiline tankimispesa. Pooled restorani-guest house i pidajad olid eurooplased vist, yhe prantslase poole me oobisime esimese oo ja eriti noobel restoran oli ehitatud teise prantslase poolt. Siuksed pehmed sametdiivan-lebovoodid ja valgeks varvitud pambusmoobli ja laetaladega. Yks oose saime sealt monusalt kuuvarjutust vaadata. Muide taitsa varju laks, kohe yldse ei olnud kuud naha.


Ka eestlastest ei ole Sihanoukville puutumata jaanud. Seal oli suisa kaks eestlaste peetavat hotelli. Allolevast saime eestikeelseid raamatuid laenata, mida rannal lebotades lugeda.


No vat, no ja nyyd me oleme siis Siem Reapis, mille lahedal on Angkor Wat, mille me homme yle vaatame. Ilmselt laenutame jalgrattad ja laseme oma silmadel ajalooimedesse kaevuda.

Tuleb nentida et hapukapsa ja ahjuprae jarele on isu kole suur. Tana hommikul soime suure hadaga pizzat, nuudlitest ja riisist on irmus koblakas... a noh, elame veel :)

Viktoriinivastajad on vaga tublid! Triin, ae, kus sa oled, loed ka ikka voi, miks ma ei nae kuskil sinu vastuseid ! :) Mis silmist see meelest juba jah :p

Olge siis koik head lapsed, varsti pajatame jalle. Angkor watist ja asjadest.

Muide, meie teekond kaib siis praegu nii: kui peale klopsata, siis naeb vahe suuremalt