Aljuu Malaisia!

Tervisi Malaisiamaalt!
Joudsime siia Hat Yai'st, kus me nagime yliagedaid pilvi. Seal oli vaike aike ja siis tuli paike ja vihmatorm oli ka ja sis juhtus midagi pilvedega. Vahvad "lehmanisad" ilmusid taeva, saansed tupsud, vatised, mida naljalt vist ei kohta. Selleks ajaks, kui me toast fotoka saime, olid suuremosa laind, a midagi ikka.

Kuala Lumpur on pealinna kohta taitsa nitsevoo. Linnapildis on segamini vanaaegne (Tarvo sonutsi ingliseparane) ja tutikad-pilvelohkujad-mollud. Meie peatuspaik on ysna poheemlaslik, aga yks hubasemaid, kus me oleme oma reisu jooksul peatunud. Koigi kasutada on kook, kus saab tasuta kohve ja teed ja kylmikusse igast asju laduda. Mis sinna laheb, seda ei pruugi enam jargmine kord votma minnes olla nagu juhtus meie banaanileivaga, aga mudu on siin taitsa chill. :) Meie aken oli too ylemine keskmine roheline :)

Kook oli selline. 5-10 ringiti eest saab siin pesu ka pesta. Vaga luks.

Segamini on siin little India ja little China ja kuskil vahepeal on Malaisia ka. Inimesed on siin ka segamini. Paistab, et hindu voib omal hiinlase ka naiseks votta ja omavahel on nad siin vist koik siiski malaisialased.

Aga tutikatest kaisime siin kuulsaid Petronase torne kaemas. Maailma korgeimad kaksiktornid siis. 1998-2004 oli suisa maailma korgeim ehitis yldse. Bangkokis me kaisme ka yhe juraka otsas ja motsime, et akki nyyd saame veel korgemalegi. Seal on 41. ja 42. korruse korgusel tornide vahele sild ehitatud, et oo, milline vaade. Meid see ei tomband, pilet oli ka kirves, nii et kolistasime mooda fireexiteid, et akki saab kuidagi salaja korgemale, kus on nagu oige vaade, aga ei tulnd valja. Aga valjastpoolt on see ka paris peen kontor, pole yldse paha.

Siis kaisime veel Batu koopaid kaemas. See on siis Lord Muruganile pyhendatud pesa ja seal peetakse mingeid tahtsaid festivale ja nii. Me kaisime seal lihtsalt hasardi mottes, et kas yle 30 kraadise kuumuse kaes jaksab 272 trepiastet votta voi mitte. Trenni me siin ju peale puuviljade vedamise teha ei moista.

Pohikoobas oli ok, ma ootasin rohkemat. Kahjuks on nad selle kangesti ara retsind, betoonporanda valanud ja treppe ja kaableid ja lampe ja muud jama tais kuhjand.

Aga vaatel polnud ju hada :) Kaugelt paistavad kaksiktornid ka.
Siis me kaisime veel ka natuke kohalikku faunat nautimas. Liblikatepargis nimelt.

Habenematult votsid nad meie sormede ja kulmude otsas istet, nii et silm ka ei pilkund ja mekkisid meie mahlakat higi voi misiganes neile nii kangesti maitses.

Muuseas oli seal naitus igast pornikatest ja tirtsudest ja sirtsudest ja sisalikest ja amblikest. Akvaariumis leidus ka yks kilbu. Mitte kyll selline purakas nagu me Tais veeall patsutamas kaisime, aga noh...

A floora on siin nii linnas kui pargis paris lopsakas.

Na vat, sellised kiired jutud. Jargmiseks porutasime me dzunglisse, aga tollest retkest me votame veel hinge ja kogume endid. Utleme nii, et tegu oli vist minu raskeima matkaga, aga sellest siis jargmine kord :) Praegu kykitame endiselt oma vanas heas pesas KL-is, soome kommi ja katsume palavusega toime tulla. Praegu maugiks paar kopatait lund kyll nahka... oh teid onneseenu, ma ytlen!

Kuhu on kadunud Vembu ja Tembu?

Hei-hoo,

Oh pole tarvis, tanan, mis te nyyd. Room on taiesti minupoolne. Kuigi mulle teeb muret, et nii monigi meie hea lugeja pole endast juba jupp aega marku andnud. Mul pole endal olnud aega kontrollida, aga kas me reitingud on toesti niivord alla kainud? Kas toesti postimees on meist ette rebinud ja koik kolavad nyyd seal? See pole reaalne...

Peatykk 1

Teada on, et yks pilt on nii mondagi sona vaart, seetottu pole vaja ka oelda, kust tulevad meie viimased Taimaa muljed:

Lugemisoskus on vaart asi, seda oleme me Indias, Laoses ja Kambodzas erksalt kogenud. Haridusest on kasu. Aitah, emme, et Sa seda meile lapsest saati sisendasid. Siinkandis voiks selliseid emmesid rohkem olla. Tanu haridusele oleme siin ja tanu haritusele teame me nyyd, mis meile siin Krabis ringi kolistades korraga vastu vaatasid. Loomulikult hunnik leivapuu vilju! Ja muid vilju ja veel rohkem vilju!

Igasugu puuviljad kerivad Kissu teatavasti hooga yles, ta laheb kohe nonda sartsu tais, et monikord motlen, kuidas saaks selle energiaga naiteks mobiili ara laadida. Nagu harjale punane ratik. Eriti punane on see ratik siis, kui Kissu naeb puuvilju, mida ta varem nainud ja soonud ei ole. Siis on mul kahju, et saunakerist lahedalt votta pole. Muujad vaanavad ennast sellise kliendi parast muidugi joogameistriks:

Muidugi on sellel koigel natuke ka maisem pool. Sellistes olukordades tekib mul mehena mure - kas ma seda koormat ka kanda jaksan. Monikord jaksan, kui osta on ainult yksikult myyjalt tanava aares, kui aga juhtume puuviljadele spetsialiseerunud turule, siis olen ma jouetu. Ma ei suuda teda tagasi hoida, ma ei suuda ka kanda. Mul on abi vaja. Nii laks ka seekord:

Kui te motlete, et sellise laadungi kokku ajamine on mingi lihtne too, siis olete toest sama kaugel, kui meie praegu teist. See on selge doominoefekt. Parast sellist myramist turul on Kissul koht nii tyhi, et ta tahab syya. Ja no muidugi tahab ta seda palju, kohe mitme mehe eest. Ja muidugi tahab ta delikatesse. Vedas, et sealsamas turul, kaugemas nurgas oli ka yks sellise kraami pakkuja. Mees, kes vahetas meeleldi raha vastu vuntsidega kala ja muud gurmeed: Mulle meeldib, et elu on nonda oiglane. Kui Kissu saab igasugu valjamaa delikatesse syya, siis mul on erakordne voimalus suruda soogitorru karpi peitunud nalkjaid:

Vaatamata valimusele, pean todema, et need nalkjad maitsesid siiski ylihasti, sulasid suus nagu sydasuvel Kuressaare lossihoovis soodud varske voisai. Pole midagi paremat, kui monusalt tihke, natske nalkjaliha:

Viimaks kui see turuidyll oli ajalises mottes selja taha jaanud, saimeturul kokku kogutud puuviljad ka tuppa tassida (muidugi oli meie tuba seekord koige korgemal ehk kolmandal korrusel). Ytleme siis nii, et neid puuvilju ikka jagus - agregaat, mida inimesed yldjuhul magamiseks ja puhkamiseks kasutavad, sai nyyd hoopis uue funktsiooni puuviljahoidjana:

Voodisse siiski koik ara ei mahtunud ja tuli teisi porandalegi laotada:

Asso, Diana, kohtusime seal turul ka yliseksika taimehega, kelle jutust, kehekeelest ja ka muidu valisest olekust tuli kuidagi vaga ornalt justkui valja, et parast Sinu nagemist siinkandis on ta Sinu jarele taiesti hullunud. Ytles veel, et on nyyd 21 tais ja saab Sind parast seda karmi ootamist viimaks ometi naiseks votta:

Peatykk 2

See poorane armastusavaldus ajas ka meil pead pahupidi ja ylevalt alla ehk lihtsalt oeldes lootusetult sassi ja taas olime sunnitud veest ja tuulest jahutust otsima:

Naha on, et mitte ainult meie ei keeranud sassi, vaid selle taimehe ehe tunne yhe kauni Eestimaa tytre vastu on kogu siiamiriigi pea peale keeranud. Kui Eesti mannid on sealsetele elanikele solidaarselt habelikud ja peidavad suure osa endast ara, siis Krabi mangroovipuud ei varja enam selle mandreid ja riigipiire yletava tunde tottu midagi:

Sellised koletispuud ajasid meile hirmu nahka ja me otsisime kiiresti pulga kylge kinnitatud labadega lykates varju:

Mone aja parast saime alles toeliselt rahulikult hingata - meid kaitsesid koletispuude ja hullarmastusse kukkunud meeste eest molemalt poolt voimsad kaljud. Kylarahvas raakis, et siin olla nahtud ringi tuuseldamas ka tapmislitsentsiga harrast, keda kaameraga varustatud teine harrane taga ajas:

No ja kui te arvate, et me olime juba koike nainud, siis OO EI. Alles parast kaljukoridorist labi pressimist ning ka yhte iidvana kalajoonist lohkes toeline pomm! Yks ahvipoiss kutsus meid lahkel haalel, hellal meelel end vaatama ja imetlema (vasakpoolne siis, uskumatu kaega paevapiltnik Vaarmets suutis poole kilomeetri kauguselt tabada ka kutse hetke):

Alumised, kuidagi tuttavlikud suplejad ei saanud kyll paris aru, mis toimub:
Aga see laks peagi mooda, olukord rahunes ja peavakorda tousid taas muud asjatoimetused:STOP! Vaadake nyyd tahelepanelikult, vaadake kohe lahedalt ja hasti - kas ei tule mitte tuttav ette, ah? Kissu oma nooruse tottu ei maleta, aga mulle tundus kohe asi imelik, kuidagi tuttav ja kodune. Ja parast monda minutit pingsat meenutamist ta tuli - muidugi, VEMBU ise ju, aeg on teda kyll natuke rasinud, hall habegi ette kasvanud:
ja kus on Vembu, on muidugi ka Tembu:

Naib, et neil omaaegsetel roomsatel ahvidel sai sellest tahesarast ja paparazzodest siiber number 100 ja nad otsustasid pagulusse peituda (voite ka siinkohal arvata, kust Jaak Joala oma viimaste kymnendite ideed on ammutanud). Jaljed endast on nad yritanud kyll kustutada, alahinnates miljonite fannide malestusi ja emotsioone. Sinutorust ma nende klassikaks muutunud lustipala ei leidnud, kyll aga onnestus midagi tabada siit.

Siin, Taimaal on nad ennast kenasti sisse seadnud ja peregi loonud, ymber Vembu ja Tembu sibas nii monigi noorem tegija, kes oma vanemate maailmakuulsast minevikust voib-olla ei teagi midagi. Aga palun, arge kasutage seda avastust ja paljastust kurjasti, naidakem respekti Vembu ja Tembu vastu ja laskem neil rahus olla. Las meile piisab teadmisest, et nad on leidnud viimaks oma rahu ja vaikuse!

Elagu Vembu ja Tembu! Tehkem nende hiilgeaegade meenutamiseks tana isegi vaike vemp - naiteks kui Villu pea ara keerab, siis, Monsa, viska ta coca-colasse yks kerge mentos!

Hei-hopsti! Jargmine riik on kodu!

Teine Dimensioon ehk kolm paradiisisaart

Tervisi teile Kaugeltmaalt!

Irmus kaua pole teie poole poordunud, aga nyyd saab koik tasa tehtud.

Votan kohe kaugelt pihta ja raagin meie uhkest ja vahvast jouluohtust Taimaa saarel, nimeks on tal Koh Tao. Algul leppisime kohe kokku, et see aasta on meil muretu, et me kinke ei tee yhti, et me oleme ju koguaeg ninapidi koos, et kus me need kingid siis nimodi salaja saame ja pakitud ka vel. Ohta veeres vaikselt, juba hakkas pimedakski minema, noh jouluohtu hakkas puhta pihta. Paljad tai lady-boyd jooksid pihikkleidikestega ringi ja hooritasid oma olematuid puusi. Taisvark noh. Ja siis me motsime, et hyva, me tahame ju ka ikka kingitusi ja yllatusi, siis leppisime kokku, et yks hangib salaja allalonksatava kingituse ja teine naritava. Moeldud-tehtud. Yks kais enne poes ara ja siis teine. Puha salajane ja oh, seda yllatust siis:





Ma sain kingituseks yhe Tigeri, mis mulle maitseb hasti ja yhe sparkling fruit mingi asja ja yhe Coca-Cola ka veel, sest see pidi kuulu jargi olema yhe pere nostalgiline joululauba pidujook. Taiu sai koik ylejaanud kraami. Moosisaia ja pringelsit ja pistaatsiapahklid, noh selline kraam, mida me pyyame yldiselt valtida, aga joulu puhul ju vois :)

See siin pildil on "mangosteen". Ma ei tea, mis see eestikeeli on, aga maitses nagu natuke mandariin, aga kuidagi veel paremini. Siuke vahva julla igatahes.

Kui me oma kingitused ja yllatused olime korda ajanud, siis laksime rannale Sunshine diverite joulupeole. Me tegime oma Advanced Oper Water Diveri koolituse nendega ja nad lahkelt kutsusid koik oma mudilased nendega pidusse. Pakkusid tiigriolut ja grillliha. Puha tasuta! Omavahel nad mangisid seal kingitustemangu ja noh, selline jouluvark, kuused ja tuled ja viled.


Siukeste autodega lasti seal ringi muuseas ja taitsa vilkalt veel.

Aga lahme siis asja kallale. Kuna minul kipitas kangesti see sukeldumisiha naha vahel, siis selle mottega me Koh Taole oigupoolest laksimegi, kuna seal pidavat olema koige odavam ja koige agedam. Meeleoluks kuulake seda ja vaadakem siis meie, amatooride, varisevate katega tehtud pilte:

Kes mudu aru ei saa, siis pildil ilutseb yks purakas skorpionkala, see tume ala korallide peal. Hasti kole, ta on siin hetkel poolprofiilis. Pidavat olema selline haruldane leid, ei anna hasti naole.

Siin on yks mureenipoiss. Nendega pidi olema mingi siuke vark, et kui suu on lahti, siis on koht tais ja voib minna talle nappe igalepoole ajama minna, a kui kinni, siis tuleks distantsi hoida... voi siis vastupidi, kes seda enam maletab... me ei nappind igatahes :p

Blue spotted sting ray, kogu oma ahmases ilus. Meie instruktor Scott tegi temast oma kymmekond pilti, yks oli selline enamvahem :)

Ma napin siin yhte merelooma. Ei torkind yhti, me kohtlesime teda hellalt. Scott ise ulatas ta mulle ja parast panime ilusti ta tagasi ka.

Siin me lahme koit mooda ~28 m sygavusel asetsevale vrakile. Nahtavus ei olnud midagi kilkama panevat kahjuks. Ei yhelgi sukeldumispaeval. Seal paistis olema praegu lowseason ja hoopis marts ja aprill pidi seal olema selline aeg, kui saab silmad parani ajada ja hammastusest mulle valja ajada.

Kui me oosukeldumisele laksime, siis oli oues siuke ilm, nii kena, eksju :)


Igatahes, Koh Taol me tegime siis 5 sukeldumist, millega seoses saime endale AOWD tunnistuse, millega voime siis kaiagi 30 m sygavusel vrakke voi asju vaatamas. Vat nii :)

Saar ise oli umbes saanne:




Koh Taost sai meil aga isu tais ja laksime Koh Phanganile, mis muidu on ull pesa Full Moon Party peoloomadele, a me hoidsime aegsasti eemale sellest rannast, kus ned peod kaisid. Valtimaks laipe ja niuksi asju. Me saime hoopis vaikse rannalebo ja hullupoora palju igasugu merekarpe ja korallijublakaid. Kuulakem ja vaadakem siis:


















Siis aga tuli suur vihmavaling ja meil sai moot tais. Kohe mitu paiva ja ood muudkui tuli ja tuli... ja sis panime plagama. yhesonaga.




Jargmine peatuspunkt oli meil Lonely Planeti poolt jallegi kiidetud Koh Phi Phi, maailma ilusaimad rannad ja kuidagi nii.

Ei olnud yldse kurta, ainult et inimesi oli kolehirmus palju ja koik oli kaks voi kolm korda kallim, kui kuskil mujal. Saime aga siiski endale ulualuse ja ilm oli ootamatult ilus. Noh, kohe taiesti liiga ilus. Paike siras ja pilveraasugi ei olnud. Rannad me katsusime labi. Neid oli seal nimelt kaks. Rikkamad voisid kaia paadiga ka lahedalasuvatel saartel ja muuseas ka seal, kus filmiti film "The Beach". Me votsime sukeldumistripi ja kaisime seal lahedal. Noh istusime paadis ja lounatasime ning vaatasime seda inimestehordi seal rannal.

Sukeldumine oli seal hoopis teine tubakas kui Koh Taol. Nahtavus oli oma 20 m ja elu oli seal all kaladest nii paks, et pidi kaega laiali ajama, et midagi naeks. Kilpkonnad, haid, angel-, anemon-, butterfly-jumalteabmis-kalad, korallid :) Hirmus vahva oli. Kahjuks ei ole meil pilte naidata, kuna me spetsiaalselt rentima ei hakanud seal fotokat, kuna seal oli koik kovasti kallim, kui igalpool mujal. Kyll tegi yks tripikaaslane pilte ja palusime endalegi lingi saata, aga ta pole seda veel teinud. Noh, lootus on, aga sureb teine viimasena. Igatahes. Koh Phi Phiga on ka vel selline sant lugu, et neil on seal hindades kokkulepped ja sellist asja ei ole, et nae selles diveshopis on sukeldumine tera odavam. Nad on seal koiges kokku leppinud, vabandusega, et siin on noudlus nii suur, et sis yhesonaga koik saavad.... Noh, seal saarel on kaupmees kuningas, midagi pole teha. Videogi tehti meie sukeldumisest, aga ka see maksis hirmsat pappi, nii et me pidime loobuma. Aga uskuda voib meid kyll, et ma katsusin ise kilbu kuplit ja sain yhe divemasteri kaest vee all riielda ka, et nappida ei voi mitte, et sis tahavad teised ka ja sis on marinelife rikutud... Ma panen kae sydamele ja teatan, et mina yhtegi kilbut enam ei napi. Yldse ei napi enam midagi seal all.

Siin ma veel napin, a need on ainult karbid, ausalt :)






Tousu ootav meritaht. Oli teine ranna aarde kuivale jaanud.







Midagi Meelisele ka, me pildistasime igast floorat ja faunat, me yritame millaski nagisse puha pildid litsuda, siis voib imetleda igast tirtsusid ja muid elukaid :)


Vaike vabaohutango ka sukeldumise vahepeal :)

Aga nyyd meil sai sellest suurest rannatamisest ka siiber ja tulime ara mandrile. Krabile nimelt. Siin on rahu ja vaikus, ma ytlen, turiste praktiliselt ei nae, paike ei keevita, ilm on mahe ja ruumi on hingata ja liikuda. Hurraa. Me nyyd motleme, kas me veel teeme vaikse kajakiringi, enne kui me Malaisiamaale porutame.


Me siis ytleme kuulmiseni ja olge roosad. Ylejargmine riik on Eesti! Tu-tu-tuu!