Mahalugemine jätkub

Heihoo, kõik väikesed ja suured blogipiilujad. Eriti Kats-pats. Oled ikka seal või?

Panen siin rootslaste kulul ka mõne rea kirja. Millest muust mul olekski pajatada kui tänasest imelisest sügisilmast - päike paistab, panga akna all mätsivad tunkedes slaavlased ilmselgelt kokku mingit kahtlast mahhinatsiooni, õhus on tunda karget ootusärevust! Hommikul tööle tulles võis täheldada teatud muutusi - rahvas käib tänaval kuidagi närviliselt - mõni nokib jopeäärt, teine katkub juukseid, kolmas taob trammipeatusele viitavate märkide terashoidjaid, ülejäänud ei anna enam endale aga üldse aru, mille kuradi pärast nad tänaval on ja mitte tööl sõnnikut laotamas või kodus heegeldamas. Achtung! Olukord on väljumas kontrolli alt!

"Täpselt nädal," piiksub tark nähvits taskus. Tõepoolest. Olemasolevate asjade määr on tänase seisuga 87% - üsna tubli, eks. Puudu on teadmine, kuidas me Delhist Taj Mahali ja sealt edasi pulma saame. Noh, las see kuppelmaja olla, aga pulm, no kurja, seal saaks ju huumorit, seal saaks prassida, Lati Pats, ma ütlen! - sinna me peame küll jõudma. Peigmees küll rahustas maha, et: "No pole hullu, et Sa va eestlasest käpard ei suutnud meie ülioperatiivselt töötava internetilehega läbi saada ja ta sulle pileteid ei sülitanud, eks me koha peal vaatame." Pean tunnistama, et see teeb mind leebelt öeldes murelikuks. Eile õhtul enne ussisõnade võidusosistamist Jürgenipoegadega vaatasime armsa Kissuga ennetavalt Kristiine juures mõnusalt tühja, möödatuksuvat rongi. Noh, tulevik on tume, on selge oht, et selle rongilehe andestamatu intsidendi tõttu saame nüüd õdusa voodikoha asemel nautida hoopis idülli täismugavustega neljandas kupees. Küll ainult teisel pool õhukest seina, aga eks seal ole ikka sama tore, onju? Eeldusel, et parema käe hoidjalihas on paari aastaga vintskeks pumbatud.

Veel uudiseid - meie postkasti maandus eile ka viimane oodatud maanduja. Saime kätte tunnistuse, et võime lisaks pilvepiirile tõusmisele nüüd ka vee alla kaduda. Seda null-0-seitsme licence to dive kavatseme kasutada kuskil Tais, loodetavasti ennem ei ole vaja varjuda. Pärast räägime siis kohalikele Männiku karjääri ahvenatele ka, mis kohutavad kiskjaelukad kaugelmaal ringi hulbivad. Küll Männiku karjääri ahvenad siis rõõmust sulpsu löövad, et neil nii kena rahulik - ainukest ohtu kujutavad harvanähtavad betoonkingadega imelikud vee-elukad, kelle ainukeseks marsruudiks on ühekordne ots ülevalt alla. Aga, kui nende eest ära saab, siis on lust ja lillepidu.

Rõõmustagem koos ahvenatega! Mu pruut, mkm, peig, India peig, st mu India sõber ootab meid! Pulma!