Õppetund

Mu head,

Pea kuu on möödas, pea kuu oleme taas proovinud Eesti ellu sisse elada. Õnnestunult. Me tulime Eestisse tagasi, sest siin on meie inimesed, siin on hea ja rahulik, siin on romantiline, siin on võimalusi ja mõistlikkust, siin on haridust ja haritust, siin on ilus, rikkumata loodus, siin on Saaremaa ja siin on Kilingi-Nõmme.
Siin on meie veri ja juured!

Siin on ka probleeme, aga mitte selliseid, mitte selliseid nagu seal kohati näha võib - meie ei pea tänaval või hädises kuuris elama, meil on puhtad riided ja me saame koolis käia, me saame end tunda hästi ja õnnelikuna. Me saame ka enda lastele pakkuda palju rohkemat, me lapsed saavad kasvada särasilmil. Nemad ei pea räpastes riietes kerjama ja elama tulevikuta.
Lõpuks saame me ka kaugele minna seda kõike uurima ja vaatama. Mõtlema ja juurdlema probleemide üle, avardama silmaringi, aga samas ka rõõmustama ja nautima. Nautima sealset soojust, sealseid värve ja loodust. Lisaks kurvale tänavaelule, saame kohtuda ka inimestega, kellel on vähem võimalusi kui meil, ent, kes ennast sellest segada ei lase ja ikkagi vabad ja õnnelikud tunduvad. Neilt on õppida. Jah, seal on paljut, seal on lootusetust, aga seal on ka ilu ja rõõmu. Ent seal ei kohta siiski sellist tasakaalukust ega näe selliseid harmooniailminguid, kui siin.

Me elame hästi, mu head! Nautige!

MIKS?

Miks meil oli vaja loobuda tööst ja kindlustundest, lugeda üle poole aasta iga senti, koguda raha ja loobuda nii mõnestki toredast, kulutada kahe peale pea 5400 eurot?

Ma räägin nüüd endast - mul on ainult üks eesmärk - surra naeratus näol. Kõik mida ma teen, on selle eesmärgi nimel. Ma ei taha käia suure osa oma elust üheksast viieni tööl ja siis pensionile minna, ma tahan koguda võimalikult palju erinevaid rikastavaid emotsioone. Sellel 96 päeva kestnud seiklusel ma seda tegingi, ma nägin ja ma tundsin. Ma elasin, mu head!
Ma usun, et Kissu elas ka.
Mu kallis Kissu, kes minuga koos mu rada, meie rada tatsab! Mu kõige, kes tahab minuga koos sel rajal käia, kes mind toetas enne reisi, toetas seal kaugel ja toetab ka edasi, kes on mind valinud oma kaaslaseks. Aitäh, mul on au, Kissu! Mu armsam on mu parim võimalik reisikaaslane läbi mu elu. Ka siis, kui pehme hotellivoodi asemel on lennujaama-toolid.
Me reis sai suuresti just selliseks tänu Kissule ja me reis oli mu senise elu üks intensiivsemaid aegu, ma sain kõigiti rikkamaks. Ma sain palju nähtamatut, mida rahaga ei mõõda. Ma kogusin midagi, mis mu suunurki õigel ajal ülespoole nihutab.
Ma ehk muutusin veidi, mulle jäi eredalt meelde Gangese jõe paadimehe ellusuhtumist peegeldav mõte "Mina olen paadimees, täna sõuan siin mina. Mu isa oli ka paadimees, aga tema aeg sai läbi, ta on nüüd seal (näitas sõrmega üles). Nüüd on minu kord. Varsti saab ka minu aeg läbi." Viis, kuidas ta need sõnad sel tuhandete küünaldega valgustatud pimedal õhtul Gangesel ütles, oli äärmiselt rahulik ja väga loogiline, seal ei olnud vähematki traagikat. Mulle tundub, et see Gangese paadimees oskab elu võtta nii nagu ta on, mulle näib, et ta sees on rahu, hoolimata vähestest võimalustest ja keskkonnast, kus ta elab. Meie aga rabeleme ja püüame, kummardame Kauka jumalat ja kogume üksteise võidu stressi. Ehk võiks ka natuke rahulikumalt võtta?

Nagu Kissu siin pildil:) ->;

Mulle tundub, et Kissu on Gangese paadimehelt tegelikult juba enne temaga kohtumist õppinud, mina proovin ka. Proovin keskenduda rohkem sellele, mis lõpuks oluliseks muutub, vähem sellele, mis on kaduv.

Need pildid siin, need pildid, mida teiegi olete näinud, need muutuvad iga päevaga aina ilusamaks. Nad on mälestused, tuletavad meelde seda vabadust ja elu, mida üheksast viieni tööl käies on üsna vähe. Tuletavad meelde, et kontoriruumist väljaspool toimub ka midagi, et päris elu on kusagil mujal, rahast kaugemal, et materiaalsus kahvatub nähtamatu ees.
Värvid, mis seal olles lõpuks tavaliseks muutusid, tunduvad nüüd kui unelm, kohad, mida külastasime, näivad nüüd eksootilised ja erakordsed.
Me tahame ikka seda, mida meil ei ole, me tahame tihti olla seal, kus me ei ole. Võib olla peaks Gangese paadimehe kombel elama praegu ja siin? Võib-olla peaks praegusest võtma nii palju kui võimalik?
Meil on tõsiselt vedanud, et meil oli võimalus seal olla ja me tahtsime seal olla, seda kõike kogeda ja nautida. ^ Me oleme käinud palmi all:)
Ja meil on eriti vedanud, et me elame Eestis, teiega koos!

Aitäh kaasa elamast, teie tugi oli meile heaks kompassiks.