Õppetund

Mu head,

Pea kuu on möödas, pea kuu oleme taas proovinud Eesti ellu sisse elada. Õnnestunult. Me tulime Eestisse tagasi, sest siin on meie inimesed, siin on hea ja rahulik, siin on romantiline, siin on võimalusi ja mõistlikkust, siin on haridust ja haritust, siin on ilus, rikkumata loodus, siin on Saaremaa ja siin on Kilingi-Nõmme.
Siin on meie veri ja juured!

Siin on ka probleeme, aga mitte selliseid, mitte selliseid nagu seal kohati näha võib - meie ei pea tänaval või hädises kuuris elama, meil on puhtad riided ja me saame koolis käia, me saame end tunda hästi ja õnnelikuna. Me saame ka enda lastele pakkuda palju rohkemat, me lapsed saavad kasvada särasilmil. Nemad ei pea räpastes riietes kerjama ja elama tulevikuta.
Lõpuks saame me ka kaugele minna seda kõike uurima ja vaatama. Mõtlema ja juurdlema probleemide üle, avardama silmaringi, aga samas ka rõõmustama ja nautima. Nautima sealset soojust, sealseid värve ja loodust. Lisaks kurvale tänavaelule, saame kohtuda ka inimestega, kellel on vähem võimalusi kui meil, ent, kes ennast sellest segada ei lase ja ikkagi vabad ja õnnelikud tunduvad. Neilt on õppida. Jah, seal on paljut, seal on lootusetust, aga seal on ka ilu ja rõõmu. Ent seal ei kohta siiski sellist tasakaalukust ega näe selliseid harmooniailminguid, kui siin.

Me elame hästi, mu head! Nautige!

MIKS?

Miks meil oli vaja loobuda tööst ja kindlustundest, lugeda üle poole aasta iga senti, koguda raha ja loobuda nii mõnestki toredast, kulutada kahe peale pea 5400 eurot?

Ma räägin nüüd endast - mul on ainult üks eesmärk - surra naeratus näol. Kõik mida ma teen, on selle eesmärgi nimel. Ma ei taha käia suure osa oma elust üheksast viieni tööl ja siis pensionile minna, ma tahan koguda võimalikult palju erinevaid rikastavaid emotsioone. Sellel 96 päeva kestnud seiklusel ma seda tegingi, ma nägin ja ma tundsin. Ma elasin, mu head!
Ma usun, et Kissu elas ka.
Mu kallis Kissu, kes minuga koos mu rada, meie rada tatsab! Mu kõige, kes tahab minuga koos sel rajal käia, kes mind toetas enne reisi, toetas seal kaugel ja toetab ka edasi, kes on mind valinud oma kaaslaseks. Aitäh, mul on au, Kissu! Mu armsam on mu parim võimalik reisikaaslane läbi mu elu. Ka siis, kui pehme hotellivoodi asemel on lennujaama-toolid.
Me reis sai suuresti just selliseks tänu Kissule ja me reis oli mu senise elu üks intensiivsemaid aegu, ma sain kõigiti rikkamaks. Ma sain palju nähtamatut, mida rahaga ei mõõda. Ma kogusin midagi, mis mu suunurki õigel ajal ülespoole nihutab.
Ma ehk muutusin veidi, mulle jäi eredalt meelde Gangese jõe paadimehe ellusuhtumist peegeldav mõte "Mina olen paadimees, täna sõuan siin mina. Mu isa oli ka paadimees, aga tema aeg sai läbi, ta on nüüd seal (näitas sõrmega üles). Nüüd on minu kord. Varsti saab ka minu aeg läbi." Viis, kuidas ta need sõnad sel tuhandete küünaldega valgustatud pimedal õhtul Gangesel ütles, oli äärmiselt rahulik ja väga loogiline, seal ei olnud vähematki traagikat. Mulle tundub, et see Gangese paadimees oskab elu võtta nii nagu ta on, mulle näib, et ta sees on rahu, hoolimata vähestest võimalustest ja keskkonnast, kus ta elab. Meie aga rabeleme ja püüame, kummardame Kauka jumalat ja kogume üksteise võidu stressi. Ehk võiks ka natuke rahulikumalt võtta?

Nagu Kissu siin pildil:) ->;

Mulle tundub, et Kissu on Gangese paadimehelt tegelikult juba enne temaga kohtumist õppinud, mina proovin ka. Proovin keskenduda rohkem sellele, mis lõpuks oluliseks muutub, vähem sellele, mis on kaduv.

Need pildid siin, need pildid, mida teiegi olete näinud, need muutuvad iga päevaga aina ilusamaks. Nad on mälestused, tuletavad meelde seda vabadust ja elu, mida üheksast viieni tööl käies on üsna vähe. Tuletavad meelde, et kontoriruumist väljaspool toimub ka midagi, et päris elu on kusagil mujal, rahast kaugemal, et materiaalsus kahvatub nähtamatu ees.
Värvid, mis seal olles lõpuks tavaliseks muutusid, tunduvad nüüd kui unelm, kohad, mida külastasime, näivad nüüd eksootilised ja erakordsed.
Me tahame ikka seda, mida meil ei ole, me tahame tihti olla seal, kus me ei ole. Võib olla peaks Gangese paadimehe kombel elama praegu ja siin? Võib-olla peaks praegusest võtma nii palju kui võimalik?
Meil on tõsiselt vedanud, et meil oli võimalus seal olla ja me tahtsime seal olla, seda kõike kogeda ja nautida. ^ Me oleme käinud palmi all:)
Ja meil on eriti vedanud, et me elame Eestis, teiega koos!

Aitäh kaasa elamast, teie tugi oli meile heaks kompassiks.

Vampiirid ja vaimud

Meid on paljastatud! Kogu me geniaalne plaan on labaselt kokku kukkunud ja olematu vaevaga labi nahtud. Me kauamoeldud kaunikene ei toota, talve lohku tombamine ei onnestu! Mister Talv saab meid siiski katte. Nagu aru saan, siis juba mone paeva parast astume +35 kraadisest saunast (no mis teha, siin Aasias nad ei tunne seda saunavarki, ei oska oiget leili kytta) lyhikestes pykstes ja paikeseprillides otse pohjapoolusele.

Einoh, nagu Kats-pats soovitas, siis kukkusime me nyyd kuuslauku ahmima, just lykkasime endale molemad seitse kyynt sisse! Kohe lahme ostame veel paar kilo ja kugistame nad ohtusoogiks alla.

Aga moneti kurb, et ma olen sunnitud edastama nyyd me viimased uudised kaugeltmaalt. Kissu lykkas mind tanki, ta ise ei suutnud, need klaviatuurile kukkuvad pisarad ajavad selle arvutisysteemi siin lyhisesse.

Dzunglis kaisime, jah dzunglis. Seda ma olen ju ka tahtnud. Et akki naeb Tarzanit, kelle vaadikiikumistest ma natukene vaiksemana nii palju lugesin. Tarzanit ei nainud, aga vaate kyll, see on juba pool voitu! Alustuseks jalutasime mooda koissilda, mis parasjagu maast nii umbes 45 meetri korgusel koigub:

See koissild oli puude otsa tommatud ja vaidetavalt maailma pikim (500m) omas klassis. Kuigi vanaldased sakslased vaanlesid selt ringrajalt maha astudes taielikus ekstaasis, siis me nagu lootsime midagi enamat. Koikus kyll toredalt, aga lootsime, et akki on sel asjandusel ka miskit praktilist vaartust, et akki viib yle kuristiku, kus seitsmepeaga lohe tuld purskab ja me tanu sellele koiepunutisele ellu jaame. Aga ei midagi sellist, see oli lihtsalt edasiarendus Kadrioru pargis olnud monstrumist, lihtsalt saime kolada voimsate puude pooningutel.

Parast seda pilvede all tehtud kerget sissejuhatust, alustasime oma lendleva matkaga yhte kavalasse peidupaika. See peidupaik oli me oomajaks kesk paksu vihmametsa igasugu nagemata elukate meelevallas. Teele jai palju vosa ja paksu rohelist, kust meil monikord onnestus siiski kinni pyyda kaks-kolm paiksekiirt:

Need elevandid ja tiigrid, keda meile lubati, kes pidid rahulikult teeaares peesitama ja kurgu alt sygamist ootama, need jaid kahjuks ara. Muidugi teada vark, piltidel ja reklaambuklettidel on koik NII ILUS! Aga, egas me end siis sellest heidutada lasknud, me saime ikkagi oma kurgu alt sygamised ara teha, elukad olid ainult natuke pisemad:

Kui nyyd siiski koik paris ausalt ara raakida, oli see retk sinna oomajja yks korralik valjakutse voi no lihtsamalt oeldes taielik Erna retk. Kuus tundi vuristasime mooda meetriseid juurikaid ja kolmekymne meetriseid orge. Tee laks nonda lobusalt ikka yles ja siis jalle toredasti alla. Ja koik ainult selleparast , et me korval lookles yks eriti janune jogi, keda miljonid nired toitsid ja need nired olid muidugi magede vahel. Vaike naide nirest:

Ei saa ka oelda, et laskumine nende veetriipude juurde oli kui jalutuskaik labi lohnava roosiaia, pigem nagu kaljuronimine ilma koiteta. Hea kyll mones kohas oli miski noor ka pandud, mis selle retke vist voimsaks naudinguks pidid muutma. Moni nire oli ka juba natuke joe moodi, kust me mangleva kergusega labi sammusime (kuna oma vanuse tottu olen pingsalt jalginud ka Koige Suurema Sobra tegemisi, siis Apu vanaema eeskujul, votsin ma ise toika, panin ta maaga risti ja kondisin nagu oige mees kunagi noori pealt):

Need kulgemised Tarzani jalgedes tasusid ennast aga kuhjaga ara. Selliseid puuelukaid nagu meid siin ja seal tervitasid Kudjape metsast kahjuks ei leia. Kuigi Kudjape metsas on ka yks tore haab, mitme oksaga ja puha! Kui moni pehme karvaga, paitamist igatsev tiiger oleks mangimise hoos natuke liiale lainud, oleks nende puude alla olnud kyll monus peitu joosta. Korraks motlesin ka, et nae siia saaks yhke korteri, ei peaks pangale intresse maksma ega midagi, aga Kissu arvas, et seinade varv polnud paris see ja poes ka kauge kaia. Noh, eks ma maksan neid intresse edasi...

Muidugi joudsime me lopuks ka sinna oomajja ja kummalisel pohjusel keerasime enam-vahem kohe ka magama. See peidik on muidu moeldud just nende kiisukeste ja Vantside imetlemiseks, aga kahjuks oli yks prantslasest tadi natuke valesti aru saanud. Ta tuli sinna isaseid homo sapienseid kaema, kokutas naerda ja tegi muid pulmatantsule kohaseid vigureid (mangis juustega, kergitas puusa jne). Viisakad dzunglielanikud hoidsid sellest pulmatrallist muidugi kaarega eemale. Parast meeldivat, pulmarahvaga yhes kambris veedetud ood, nagime hommikul siiski ka oravat! Jess! Ja siis kihutasime kui seitsmepenikoorma saabastel natuke teist teed mooda ka alguspunkti tagasi.

See voimas dzungliretk tegi meeled veidi tundlikuks, sest unes voi ilmsi, aga lopuks hakkasid mu kauateeninud tossud meiega juttu ajama:

Tahelepanelikumad pildiuurijad naevad neil tossudel ka ilusat punast varvi. Voin vihjena oelda, et originaalis olid need kaimad siiski must-valged. Kust said need toredad kaunad endale oma elupaevade lopul veel sellise ilusa punase varjundi (sajatasin maa pohja ja taeva alla, et miks alles nyyd, kui nad yhepoolselt toolepingu yles ytlesid)? Parast jalanoude aravotmist oli vastus selge -vaiksed kaanipoisid ja kaaniplikad istusid ka minu synnipaevalauda ja lasid pakutaval hea voolata. Nad mingi hetk kyll laksid vabatahtlikult voi sunniviisiliselt ara, aga voolata lasid ikka edasi.

Nyyd armsad lapsed, saatke vanemad oma tuppa, sest jargnev voib norgema narvikavaga inimestel pildi tasku kukutada. Ja muidugi koik meditsiinuhuvilised, teile on ka siin parajalt uurimist (tulge laupaeval-pyhapaeval kylla, voime naidata ka, kuidas naevad valja nadalavanused kaanihaavad).

Erna retke lopupoole, kui meie tagumised posed olid juba sitkust tais ja trimmis nagu Varnikul, hakkas korvus kumisema vana hea Borise lugu. See kutsus meid otsejoones soitma dzunglijoele, kust vaated olid taaskord miljoniringitised. Vaiksed ahvipoisid, pyhvlid ja muud loomad kustutasid janu, vikerkaarevarvi linnud vaatasid neid lennult ja igalpool ymber korgusid maed ja voimas dzungel:

Paat ja paadile jargnenud buss tarnis meid tagasi Kuala Lumpurisse, kus me magasime paar paeva niisama maha. Kaisime kinos Sherlokit vaatamas ja nii. Siis aga porutasime kylastama yht geograafilist lobutydrukut (sonapaari autor on yks Eesti naisluuletaja, kelle nimi paraku ei meenu ja kes kasutas antud valjendit muidugi Eesti kohta, Aira Kaal?) ehk India ookeani kallastel laiutavat kirju ajalooga linna Melakat. Melaka kui tihe kaubavahetus hoov ja sellega kaasnenud rikkus peibutas siia igasugu sissetungijaid. Veidi parast Ameerika olemasolust teada saamist, leidsid portugallased ka Melaka yles ja natuke hiljem ehk 1511 haarasid ka oma kontrolli alla. Laiutasid need portugali mehed seal oma 130 aastat, kui hollandlased nad valja loid ja voimu enda katte votsid. Hollandi ajast, parinevad ka Melaka kuulsaimad ehitised (kuberneri residents, kirik) linnavaljaku aares. Naha on, et ka nende majade kyljes on kaanid tugevat tood teinud:

Tegelikult on need hooned punased aga toenaliselt seetottu, et hooned ise on punasest kivist ja nii ei tungi see asjaolu ajapikku koledasti esile. Selle kavala triki peale tulid aga alles britid, kes Melakas peremehetsema asusid 1824. Lisaks nendest ajalookeerdkaikudest tingitud eurooplaste sissevoolule, pesitsevad seal muidugi sarnaselt ylejaanud riigile ka hindud ja hiinlased. Sellest asjaolust on raske mooda vaadata (hiinalinn):

Inimeste vahel toimub igasugu ponevaid asju, mistottu on Melakas toimunud ka palju segunemisi, segunenud on inimesed ja kultuurid.

Pyha Pauli kiriku rajas Portugali kapten, seal kirikus oli mitmeid hauakivisid. Huvitav ja kummastav oli lugeda neid tolgitud tekste. "Lahkus sellest elust miskil 16xx aastal, oma elus oli ta vaba kodanik..." jms. Noh pani natuke aja ja selle kulu yle motlema, yle 400 aasta tagasi olid ka inimesed, kes ka malestasid lahedasi, kellel ka olid tunded ja kombed ja nyyd nad siis miskil moel justkui raagivad meiega sajandite tagant:

Uuh, imelik poore, Tarvo. Kiskus natuke igavikuliseks, vaja on kiiret muutust lillede ja liblikate suunas, et oleks lobus! Akki paastavad olukorra naiteks ylepingutatud kolmerattalised. Noh sellist tsirkust jalgrattal annab otsida. Omal ajal jalgrattaga mooda Eesti ja lahiriikide teid rannates oli mul ka lenksu kyljes vaike telekakolar, juhtmetpidi kinnitatud pleieri kylge ning mis vajadusel yyrgas ja uudiseid raakis. Noh, see oli ikka vaga nork. Neil rattameestel olid seal sellised systeemid, et pool linna mattus kriiskavasse helisse (pokkerinagu, pokkerinagu), kui moni turist otsustas sinna plastmasslilledesse sukelduda:

Nagu eelnevalt kirjutasin, on Melekast yle kainud ja labi lainud palju rahvaid ja rahvusi ja need on omakorda tootnud veel kordi uusi rahvaid juurde. Seeparast voib tanavatel naha ka igusugu imelikke isendeid. Monel on kolm silma, kaks nagu ikka, aga kolmandat hoiavad nad kahe kaega yleval, et ikka paremini naeks. Pole siis ime, et moodakaijad saaraseid imeloomi pika pilguga vaatama jaavad:

Hoissa vastlad (millal tulevad?), ylehomme hakkame kylma kulgema!

Aljuu Malaisia!

Tervisi Malaisiamaalt!
Joudsime siia Hat Yai'st, kus me nagime yliagedaid pilvi. Seal oli vaike aike ja siis tuli paike ja vihmatorm oli ka ja sis juhtus midagi pilvedega. Vahvad "lehmanisad" ilmusid taeva, saansed tupsud, vatised, mida naljalt vist ei kohta. Selleks ajaks, kui me toast fotoka saime, olid suuremosa laind, a midagi ikka.

Kuala Lumpur on pealinna kohta taitsa nitsevoo. Linnapildis on segamini vanaaegne (Tarvo sonutsi ingliseparane) ja tutikad-pilvelohkujad-mollud. Meie peatuspaik on ysna poheemlaslik, aga yks hubasemaid, kus me oleme oma reisu jooksul peatunud. Koigi kasutada on kook, kus saab tasuta kohve ja teed ja kylmikusse igast asju laduda. Mis sinna laheb, seda ei pruugi enam jargmine kord votma minnes olla nagu juhtus meie banaanileivaga, aga mudu on siin taitsa chill. :) Meie aken oli too ylemine keskmine roheline :)

Kook oli selline. 5-10 ringiti eest saab siin pesu ka pesta. Vaga luks.

Segamini on siin little India ja little China ja kuskil vahepeal on Malaisia ka. Inimesed on siin ka segamini. Paistab, et hindu voib omal hiinlase ka naiseks votta ja omavahel on nad siin vist koik siiski malaisialased.

Aga tutikatest kaisime siin kuulsaid Petronase torne kaemas. Maailma korgeimad kaksiktornid siis. 1998-2004 oli suisa maailma korgeim ehitis yldse. Bangkokis me kaisme ka yhe juraka otsas ja motsime, et akki nyyd saame veel korgemalegi. Seal on 41. ja 42. korruse korgusel tornide vahele sild ehitatud, et oo, milline vaade. Meid see ei tomband, pilet oli ka kirves, nii et kolistasime mooda fireexiteid, et akki saab kuidagi salaja korgemale, kus on nagu oige vaade, aga ei tulnd valja. Aga valjastpoolt on see ka paris peen kontor, pole yldse paha.

Siis kaisime veel Batu koopaid kaemas. See on siis Lord Muruganile pyhendatud pesa ja seal peetakse mingeid tahtsaid festivale ja nii. Me kaisime seal lihtsalt hasardi mottes, et kas yle 30 kraadise kuumuse kaes jaksab 272 trepiastet votta voi mitte. Trenni me siin ju peale puuviljade vedamise teha ei moista.

Pohikoobas oli ok, ma ootasin rohkemat. Kahjuks on nad selle kangesti ara retsind, betoonporanda valanud ja treppe ja kaableid ja lampe ja muud jama tais kuhjand.

Aga vaatel polnud ju hada :) Kaugelt paistavad kaksiktornid ka.
Siis me kaisime veel ka natuke kohalikku faunat nautimas. Liblikatepargis nimelt.

Habenematult votsid nad meie sormede ja kulmude otsas istet, nii et silm ka ei pilkund ja mekkisid meie mahlakat higi voi misiganes neile nii kangesti maitses.

Muuseas oli seal naitus igast pornikatest ja tirtsudest ja sirtsudest ja sisalikest ja amblikest. Akvaariumis leidus ka yks kilbu. Mitte kyll selline purakas nagu me Tais veeall patsutamas kaisime, aga noh...

A floora on siin nii linnas kui pargis paris lopsakas.

Na vat, sellised kiired jutud. Jargmiseks porutasime me dzunglisse, aga tollest retkest me votame veel hinge ja kogume endid. Utleme nii, et tegu oli vist minu raskeima matkaga, aga sellest siis jargmine kord :) Praegu kykitame endiselt oma vanas heas pesas KL-is, soome kommi ja katsume palavusega toime tulla. Praegu maugiks paar kopatait lund kyll nahka... oh teid onneseenu, ma ytlen!

Kuhu on kadunud Vembu ja Tembu?

Hei-hoo,

Oh pole tarvis, tanan, mis te nyyd. Room on taiesti minupoolne. Kuigi mulle teeb muret, et nii monigi meie hea lugeja pole endast juba jupp aega marku andnud. Mul pole endal olnud aega kontrollida, aga kas me reitingud on toesti niivord alla kainud? Kas toesti postimees on meist ette rebinud ja koik kolavad nyyd seal? See pole reaalne...

Peatykk 1

Teada on, et yks pilt on nii mondagi sona vaart, seetottu pole vaja ka oelda, kust tulevad meie viimased Taimaa muljed:

Lugemisoskus on vaart asi, seda oleme me Indias, Laoses ja Kambodzas erksalt kogenud. Haridusest on kasu. Aitah, emme, et Sa seda meile lapsest saati sisendasid. Siinkandis voiks selliseid emmesid rohkem olla. Tanu haridusele oleme siin ja tanu haritusele teame me nyyd, mis meile siin Krabis ringi kolistades korraga vastu vaatasid. Loomulikult hunnik leivapuu vilju! Ja muid vilju ja veel rohkem vilju!

Igasugu puuviljad kerivad Kissu teatavasti hooga yles, ta laheb kohe nonda sartsu tais, et monikord motlen, kuidas saaks selle energiaga naiteks mobiili ara laadida. Nagu harjale punane ratik. Eriti punane on see ratik siis, kui Kissu naeb puuvilju, mida ta varem nainud ja soonud ei ole. Siis on mul kahju, et saunakerist lahedalt votta pole. Muujad vaanavad ennast sellise kliendi parast muidugi joogameistriks:

Muidugi on sellel koigel natuke ka maisem pool. Sellistes olukordades tekib mul mehena mure - kas ma seda koormat ka kanda jaksan. Monikord jaksan, kui osta on ainult yksikult myyjalt tanava aares, kui aga juhtume puuviljadele spetsialiseerunud turule, siis olen ma jouetu. Ma ei suuda teda tagasi hoida, ma ei suuda ka kanda. Mul on abi vaja. Nii laks ka seekord:

Kui te motlete, et sellise laadungi kokku ajamine on mingi lihtne too, siis olete toest sama kaugel, kui meie praegu teist. See on selge doominoefekt. Parast sellist myramist turul on Kissul koht nii tyhi, et ta tahab syya. Ja no muidugi tahab ta seda palju, kohe mitme mehe eest. Ja muidugi tahab ta delikatesse. Vedas, et sealsamas turul, kaugemas nurgas oli ka yks sellise kraami pakkuja. Mees, kes vahetas meeleldi raha vastu vuntsidega kala ja muud gurmeed: Mulle meeldib, et elu on nonda oiglane. Kui Kissu saab igasugu valjamaa delikatesse syya, siis mul on erakordne voimalus suruda soogitorru karpi peitunud nalkjaid:

Vaatamata valimusele, pean todema, et need nalkjad maitsesid siiski ylihasti, sulasid suus nagu sydasuvel Kuressaare lossihoovis soodud varske voisai. Pole midagi paremat, kui monusalt tihke, natske nalkjaliha:

Viimaks kui see turuidyll oli ajalises mottes selja taha jaanud, saimeturul kokku kogutud puuviljad ka tuppa tassida (muidugi oli meie tuba seekord koige korgemal ehk kolmandal korrusel). Ytleme siis nii, et neid puuvilju ikka jagus - agregaat, mida inimesed yldjuhul magamiseks ja puhkamiseks kasutavad, sai nyyd hoopis uue funktsiooni puuviljahoidjana:

Voodisse siiski koik ara ei mahtunud ja tuli teisi porandalegi laotada:

Asso, Diana, kohtusime seal turul ka yliseksika taimehega, kelle jutust, kehekeelest ja ka muidu valisest olekust tuli kuidagi vaga ornalt justkui valja, et parast Sinu nagemist siinkandis on ta Sinu jarele taiesti hullunud. Ytles veel, et on nyyd 21 tais ja saab Sind parast seda karmi ootamist viimaks ometi naiseks votta:

Peatykk 2

See poorane armastusavaldus ajas ka meil pead pahupidi ja ylevalt alla ehk lihtsalt oeldes lootusetult sassi ja taas olime sunnitud veest ja tuulest jahutust otsima:

Naha on, et mitte ainult meie ei keeranud sassi, vaid selle taimehe ehe tunne yhe kauni Eestimaa tytre vastu on kogu siiamiriigi pea peale keeranud. Kui Eesti mannid on sealsetele elanikele solidaarselt habelikud ja peidavad suure osa endast ara, siis Krabi mangroovipuud ei varja enam selle mandreid ja riigipiire yletava tunde tottu midagi:

Sellised koletispuud ajasid meile hirmu nahka ja me otsisime kiiresti pulga kylge kinnitatud labadega lykates varju:

Mone aja parast saime alles toeliselt rahulikult hingata - meid kaitsesid koletispuude ja hullarmastusse kukkunud meeste eest molemalt poolt voimsad kaljud. Kylarahvas raakis, et siin olla nahtud ringi tuuseldamas ka tapmislitsentsiga harrast, keda kaameraga varustatud teine harrane taga ajas:

No ja kui te arvate, et me olime juba koike nainud, siis OO EI. Alles parast kaljukoridorist labi pressimist ning ka yhte iidvana kalajoonist lohkes toeline pomm! Yks ahvipoiss kutsus meid lahkel haalel, hellal meelel end vaatama ja imetlema (vasakpoolne siis, uskumatu kaega paevapiltnik Vaarmets suutis poole kilomeetri kauguselt tabada ka kutse hetke):

Alumised, kuidagi tuttavlikud suplejad ei saanud kyll paris aru, mis toimub:
Aga see laks peagi mooda, olukord rahunes ja peavakorda tousid taas muud asjatoimetused:STOP! Vaadake nyyd tahelepanelikult, vaadake kohe lahedalt ja hasti - kas ei tule mitte tuttav ette, ah? Kissu oma nooruse tottu ei maleta, aga mulle tundus kohe asi imelik, kuidagi tuttav ja kodune. Ja parast monda minutit pingsat meenutamist ta tuli - muidugi, VEMBU ise ju, aeg on teda kyll natuke rasinud, hall habegi ette kasvanud:
ja kus on Vembu, on muidugi ka Tembu:

Naib, et neil omaaegsetel roomsatel ahvidel sai sellest tahesarast ja paparazzodest siiber number 100 ja nad otsustasid pagulusse peituda (voite ka siinkohal arvata, kust Jaak Joala oma viimaste kymnendite ideed on ammutanud). Jaljed endast on nad yritanud kyll kustutada, alahinnates miljonite fannide malestusi ja emotsioone. Sinutorust ma nende klassikaks muutunud lustipala ei leidnud, kyll aga onnestus midagi tabada siit.

Siin, Taimaal on nad ennast kenasti sisse seadnud ja peregi loonud, ymber Vembu ja Tembu sibas nii monigi noorem tegija, kes oma vanemate maailmakuulsast minevikust voib-olla ei teagi midagi. Aga palun, arge kasutage seda avastust ja paljastust kurjasti, naidakem respekti Vembu ja Tembu vastu ja laskem neil rahus olla. Las meile piisab teadmisest, et nad on leidnud viimaks oma rahu ja vaikuse!

Elagu Vembu ja Tembu! Tehkem nende hiilgeaegade meenutamiseks tana isegi vaike vemp - naiteks kui Villu pea ara keerab, siis, Monsa, viska ta coca-colasse yks kerge mentos!

Hei-hopsti! Jargmine riik on kodu!