Meid on paljastatud! Kogu me geniaalne plaan on labaselt kokku kukkunud ja olematu vaevaga labi nahtud. Me kauamoeldud kaunikene ei toota, talve lohku tombamine ei onnestu! Mister Talv saab meid siiski katte. Nagu aru saan, siis juba mone paeva parast astume +35 kraadisest saunast (no mis teha, siin Aasias nad ei tunne seda saunavarki, ei oska oiget leili kytta) lyhikestes pykstes ja paikeseprillides otse pohjapoolusele.
Einoh, nagu Kats-pats soovitas, siis kukkusime me nyyd kuuslauku ahmima, just lykkasime endale molemad seitse kyynt sisse! Kohe lahme ostame veel paar kilo ja kugistame nad ohtusoogiks alla.
Aga moneti kurb, et ma olen sunnitud edastama nyyd me viimased uudised kaugeltmaalt. Kissu lykkas mind tanki, ta ise ei suutnud, need klaviatuurile kukkuvad pisarad ajavad selle arvutisysteemi siin lyhisesse.
Dzunglis kaisime, jah dzunglis. Seda ma olen ju ka tahtnud. Et akki naeb Tarzanit, kelle vaadikiikumistest ma natukene vaiksemana nii palju lugesin. Tarzanit ei nainud, aga vaate kyll, see on juba pool voitu! Alustuseks jalutasime mooda koissilda, mis parasjagu maast nii umbes 45 meetri korgusel koigub:
See koissild oli puude otsa tommatud ja vaidetavalt maailma pikim (500m) omas klassis. Kuigi vanaldased sakslased vaanlesid selt ringrajalt maha astudes taielikus ekstaasis, siis me nagu lootsime midagi enamat. Koikus kyll toredalt, aga lootsime, et akki on sel asjandusel ka miskit praktilist vaartust, et akki viib yle kuristiku, kus seitsmepeaga lohe tuld purskab ja me tanu sellele koiepunutisele ellu jaame. Aga ei midagi sellist, see oli lihtsalt edasiarendus Kadrioru pargis olnud monstrumist, lihtsalt saime kolada voimsate puude pooningutel.
Parast seda pilvede all tehtud kerget sissejuhatust, alustasime oma lendleva matkaga yhte kavalasse peidupaika. See peidupaik oli me oomajaks kesk paksu vihmametsa igasugu nagemata elukate meelevallas. Teele jai palju vosa ja paksu rohelist, kust meil monikord onnestus siiski kinni pyyda kaks-kolm paiksekiirt:
Need elevandid ja tiigrid, keda meile lubati, kes pidid rahulikult teeaares peesitama ja kurgu alt sygamist ootama, need jaid kahjuks ara. Muidugi teada vark, piltidel ja reklaambuklettidel on koik NII ILUS! Aga, egas me end siis sellest heidutada lasknud, me saime ikkagi oma kurgu alt sygamised ara teha, elukad olid ainult natuke pisemad:
Kui nyyd siiski koik paris ausalt ara raakida, oli see retk sinna oomajja yks korralik valjakutse voi no lihtsamalt oeldes taielik Erna retk. Kuus tundi vuristasime mooda meetriseid juurikaid ja kolmekymne meetriseid orge. Tee laks nonda lobusalt ikka yles ja siis jalle toredasti alla. Ja koik ainult selleparast , et me korval lookles yks eriti janune jogi, keda miljonid nired toitsid ja need nired olid muidugi magede vahel. Vaike naide nirest:
Ei saa ka oelda, et laskumine nende veetriipude juurde oli kui jalutuskaik labi lohnava roosiaia, pigem nagu kaljuronimine ilma koiteta. Hea kyll mones kohas oli miski noor ka pandud, mis selle retke vist voimsaks naudinguks pidid muutma. Moni nire oli ka juba natuke joe moodi, kust me mangleva kergusega labi sammusime (kuna oma vanuse tottu olen pingsalt jalginud ka Koige Suurema Sobra tegemisi, siis Apu vanaema eeskujul, votsin ma ise toika, panin ta maaga risti ja kondisin nagu oige mees kunagi noori pealt):
Need kulgemised Tarzani jalgedes tasusid ennast aga kuhjaga ara. Selliseid puuelukaid nagu meid siin ja seal tervitasid Kudjape metsast kahjuks ei leia. Kuigi Kudjape metsas on ka yks tore haab, mitme oksaga ja puha! Kui moni pehme karvaga, paitamist igatsev tiiger oleks mangimise hoos natuke liiale lainud, oleks nende puude alla olnud kyll monus peitu joosta. Korraks motlesin ka, et nae siia saaks yhke korteri, ei peaks pangale intresse maksma ega midagi, aga Kissu arvas, et seinade varv polnud paris see ja poes ka kauge kaia. Noh, eks ma maksan neid intresse edasi...
Muidugi joudsime me lopuks ka sinna oomajja ja kummalisel pohjusel keerasime enam-vahem kohe ka magama. See peidik on muidu moeldud just nende kiisukeste ja Vantside imetlemiseks, aga kahjuks oli yks prantslasest tadi natuke valesti aru saanud. Ta tuli sinna isaseid homo sapienseid kaema, kokutas naerda ja tegi muid pulmatantsule kohaseid vigureid (mangis juustega, kergitas puusa jne). Viisakad dzunglielanikud hoidsid sellest pulmatrallist muidugi kaarega eemale. Parast meeldivat, pulmarahvaga yhes kambris veedetud ood, nagime hommikul siiski ka oravat! Jess! Ja siis kihutasime kui seitsmepenikoorma saabastel natuke teist teed mooda ka alguspunkti tagasi.
See voimas dzungliretk tegi meeled veidi tundlikuks, sest unes voi ilmsi, aga lopuks hakkasid mu kauateeninud tossud meiega juttu ajama:
Tahelepanelikumad pildiuurijad naevad neil tossudel ka ilusat punast varvi. Voin vihjena oelda, et originaalis olid need kaimad siiski must-valged. Kust said need toredad kaunad endale oma elupaevade lopul veel sellise ilusa punase varjundi (sajatasin maa pohja ja taeva alla, et miks alles nyyd, kui nad yhepoolselt toolepingu yles ytlesid)? Parast jalanoude aravotmist oli vastus selge -vaiksed kaanipoisid ja kaaniplikad istusid ka minu synnipaevalauda ja lasid pakutaval hea voolata. Nad mingi hetk kyll laksid vabatahtlikult voi sunniviisiliselt ara, aga voolata lasid ikka edasi.
Nyyd armsad lapsed, saatke vanemad oma tuppa, sest jargnev voib norgema narvikavaga inimestel pildi tasku kukutada. Ja muidugi koik meditsiinuhuvilised, teile on ka siin parajalt uurimist (tulge laupaeval-pyhapaeval kylla, voime naidata ka, kuidas naevad valja nadalavanused kaanihaavad).
Erna retke lopupoole, kui meie tagumised posed olid juba sitkust tais ja trimmis nagu Varnikul, hakkas korvus kumisema vana hea Borise lugu. See kutsus meid otsejoones soitma dzunglijoele, kust vaated olid taaskord miljoniringitised. Vaiksed ahvipoisid, pyhvlid ja muud loomad kustutasid janu, vikerkaarevarvi linnud vaatasid neid lennult ja igalpool ymber korgusid maed ja voimas dzungel:
Paat ja paadile jargnenud buss tarnis meid tagasi Kuala Lumpurisse, kus me magasime paar paeva niisama maha. Kaisime kinos Sherlokit vaatamas ja nii. Siis aga porutasime kylastama yht geograafilist lobutydrukut (sonapaari autor on yks Eesti naisluuletaja, kelle nimi paraku ei meenu ja kes kasutas antud valjendit muidugi Eesti kohta, Aira Kaal?) ehk India ookeani kallastel laiutavat kirju ajalooga linna Melakat. Melaka kui tihe kaubavahetus hoov ja sellega kaasnenud rikkus peibutas siia igasugu sissetungijaid. Veidi parast Ameerika olemasolust teada saamist, leidsid portugallased ka Melaka yles ja natuke hiljem ehk 1511 haarasid ka oma kontrolli alla. Laiutasid need portugali mehed seal oma 130 aastat, kui hollandlased nad valja loid ja voimu enda katte votsid. Hollandi ajast, parinevad ka Melaka kuulsaimad ehitised (kuberneri residents, kirik) linnavaljaku aares. Naha on, et ka nende majade kyljes on kaanid tugevat tood teinud:
Tegelikult on need hooned punased aga toenaliselt seetottu, et hooned ise on punasest kivist ja nii ei tungi see asjaolu ajapikku koledasti esile. Selle kavala triki peale tulid aga alles britid, kes Melakas peremehetsema asusid 1824. Lisaks nendest ajalookeerdkaikudest tingitud eurooplaste sissevoolule, pesitsevad seal muidugi sarnaselt ylejaanud riigile ka hindud ja hiinlased. Sellest asjaolust on raske mooda vaadata (hiinalinn):
Inimeste vahel toimub igasugu ponevaid asju, mistottu on Melakas toimunud ka palju segunemisi, segunenud on inimesed ja kultuurid.
Pyha Pauli kiriku rajas Portugali kapten, seal kirikus oli mitmeid hauakivisid. Huvitav ja kummastav oli lugeda neid tolgitud tekste. "Lahkus sellest elust miskil 16xx aastal, oma elus oli ta vaba kodanik..." jms. Noh pani natuke aja ja selle kulu yle motlema, yle 400 aasta tagasi olid ka inimesed, kes ka malestasid lahedasi, kellel ka olid tunded ja kombed ja nyyd nad siis miskil moel justkui raagivad meiega sajandite tagant:
Uuh, imelik poore, Tarvo. Kiskus natuke igavikuliseks, vaja on kiiret muutust lillede ja liblikate suunas, et oleks lobus! Akki paastavad olukorra naiteks ylepingutatud kolmerattalised. Noh sellist tsirkust jalgrattal annab otsida. Omal ajal jalgrattaga mooda Eesti ja lahiriikide teid rannates oli mul ka lenksu kyljes vaike telekakolar, juhtmetpidi kinnitatud pleieri kylge ning mis vajadusel yyrgas ja uudiseid raakis. Noh, see oli ikka vaga nork. Neil rattameestel olid seal sellised systeemid, et pool linna mattus kriiskavasse helisse (pokkerinagu, pokkerinagu), kui moni turist otsustas sinna plastmasslilledesse sukelduda:
Nagu eelnevalt kirjutasin, on Melekast yle kainud ja labi lainud palju rahvaid ja rahvusi ja need on omakorda tootnud veel kordi uusi rahvaid juurde. Seeparast voib tanavatel naha ka igusugu imelikke isendeid. Monel on kolm silma, kaks nagu ikka, aga kolmandat hoiavad nad kahe kaega yleval, et ikka paremini naeks. Pole siis ime, et moodakaijad saaraseid imeloomi pika pilguga vaatama jaavad:
Hoissa vastlad (millal tulevad?), ylehomme hakkame kylma kulgema!
